*Täna oli esimene test hispaania keeles. Verbide pööramine olevikus. 30 verbi.. igast verbist 2 vormi. Tean, et tegin 2 viga
* Täna läksin vehklema. Kedagi polnud. Tuli välja, et vehklemine on 45 mintsa hiljem. Nüüd kirjutangi sellest ajast bloogi. Aga eile kui vehklema läksin, ei tulnudki kedagi peale treeneri. Tegelikult oli üsna hea, siis siis sain 45 minutit individuaaltundi.
* Eile ja täna olen päev läbi töötanud.. Siiamaani Eesti asju. Homme peab alustama reedeks animatsiooni... 33 kaadrit perspektiivis kõndimist .. ouch
* Eile käisin jazzu kuulamas. Siin koolis. Oligi tasuta, nagu ma arvasin. Muusika oli tihti liiga äärmuslikku eksperimentaaljazzu kalduv, st tundus, et laval oli huvitavam kui saalis. Kuid olid omad momendid, mil ei tulnud kohalolekut kahetseda. Eriti meeldis mulle publik - alguses oli saalis vast umbes 150 inimest, kontserdi lõpus max 100. Kuid esinejaid ei paistnud see heidutavat. Tegemist oli Therapy Groupiga, mis koosnes: pianist, bassist, saksafonist, harfist, tshellist, kolm violisti, trummar ja kitarrist-grupijuht - kes rääkis valencianos-katalanis. Kui kava läbi sai, siis lahkus kogu bänd lavalt, kuid hetki umbes 10 hiljem naases harfist, kitarrist ja pianist - kuigi rahvas enam ei plaksutanud :) Kõigil näod naerul ja et neil üks lugu veel.. Tegid ühe loo veel ära... Hakkasid jälle ära minema, kuid siis kutsus kitarrist kogu bändi lavale, et teeme veel ühe kummarduse - tegid veel ühe loo :) Kusjuures minumeelest parima. Kohe täitsa hea asja.
* Nääd lähen vehklema. Peale seda Jazzu kuulama. Ning peale seda lähen Club Loco-sse kuulama noorte bändide konkursi finaali. Tegevust jagub..

ja siin on sügis.. öösel on +9, päeval 16-19... lehed langevad... ja toas on üldiselt jahe.. Kuid mu superpaks magamiskott. mille tekile laotan, hoiab mind soojas küll :)

Miks mulle siinne kämpus meeldib? Sest siin on koguaeg nii palju noori inimesi ninapidi koos ja siin on kohe selline kergelt pingestatud tudeerimise õhkkond. Ning siin toimub igasugu asju. Sel nädalal on siin jazzfest. Iga päev kell 14 esineb mingi noorte muusikuti kollektiiv siin kämpuse keskel, agoraal, kuhu on koondunud enamik kohvikuid, koopiatöökodasid ja poode. Õhtuti esinevad artistid Paranimf nimelises saalis. Siinsel festivalil esineb ka Omar Sosa, kes oli mõni aasta tagasi ka Jazzkaarel üks peaesinejatest. Mitte et ta mulle just väga sügava mulje oleks jätnud, kuid muljet avaldab medali see külg, et siin on selle kõige jaoks vaid üks flaier trükitud. Eestis pasundasid sellest kõik postreid täis seinad ning piletite eest tuli korralikke summasid välja käia. Siinseid piletihindasid ma ei tea, kuid ülikooli üldist mentaliteeti vaadates võin ma peaaegu 100% kindlusega väita, et see on kas tasuta või väga sümboolse hinnaga. Siin olles tundub kämpuses tudeerimine igaljuhul ainuõige lahendusena. Kahju, et Tallinnas õppides ma sellisest vaimust osa ei saanud saada.

... ja täna öine sürr unenägu. Kohtasin Valencia lennujaamas hansat. Hansa sõitis parasjagu Brüsselisse ja ütles, et ma pean kaasa tulema. Brüssel ruulib! Ostsin siis kiirelt stjuuardessidelt (!) edasi-tagasi piletid, maksin kaardiga ja lendasingi ära. Brüsselisse jõudes ei osanud nagu midagi peale hakata ja siis tuli veel pealegi meelde, et Kristiinal on homme sünnipäev. Ja et ta on valencias.. Ning tagasilend läheb alles 3 päeva pärast - st ma pidin hakkama kohe tagasi hääletama.. ja siis hakkasin ma mõtlema, et huvitav, palju need lennukipiletid siis maksid.. maksad kaardiga ja ei tunnegi mingit huvi hindade vastu??? kokku oli hind 1000 eurot.. Igastahes tuju läks ära.. oled Brüsselis, kuigi peaksid olema Valencias.. 1000 euro võrra vaesem ja ikkagi pead Valenciasse hääletama, sest lennukid ei käi. Hansa, ära mul pead ahju käsi pista!

Eile õhtul tehtud autorretrato. Eile oli üldse selline päev, et liikusin omajagu kaameraga ringi ja klõpsisin väheke. Mässamist muidugi rohkem kui tulemust, kuid mõni pilt sai siiski üles ka riputatud. Pildistamine on omamoodi teraapia - tegeled pildistatavaga nagu objektiga. St sa ei vaatle enam kogu pilti vaid otsid kaadrit. Sätid ja punnitad... võimalusi on ju tuhandeid - mis iso, mis white-balance, mis säri, mis ava, mis objektiiv ja mis vaatenurk. Mingist hetkest muutub see obsessiivseks - võid teha järjest 20-30 peaaegu ühesugust pilti, kuid iga järgmist tehes on tunne, nagu nüüd oleks asjad paremaks läinud. Hiljem kodus lased 29 pilti maha ja see mis alles jääb, ei ole ka just kõige parem. Autoportreega ei viitsinud nii palju jännata. Tegin 2 võtet - esimesel ei mahtunud pea peale :D Hiljem muutsin photoshopis kadreeringut, sest selleks et pildile mahtuda, tekkis mul kuidagi üsna imelik poos.

Minu jaoks on ikkagi apelsini- ja mandariinipuud täielik müstifikatsioon. Siin on neid kõik kohad täis. On apelsinipuude alled, väikesed pargid ja apelsinipuudega aiad. Palmid pole pooltki nii müstilised, kui mõte sellest, et sõidad rattaga, sirutad käe välja ja haarad puult apelsini. Kohe üldse ei suuda seda uskuda. Eile oli korterikompanjoni sünnipäev, mida ta pidas linnast veidi väljas ema majas. Neil oli seal terve aed apelsinipuid täis. Nagu meil õunaaiad. Paraku kujuneski apelsiniaed minu suurimaks elamuseks, sest sünnipäev oli selline eriti rahulik-vaikne.. mõned tantsisid salsat mõned passisid niisama. Kella ühe paiku öösel liikus enamus seltskonnast salsaklubisse kandasid keerutama, kuid kuna minu salsa-touch pole eriti arenenud, siis läksin mina ühte rokikasse.

Kui eelmine kord ühel livel käisin, siis kirjutasin, et inimesed olid üsna apaatsed ja nii. Kuid selles rokiklubis olid asjad teisiti. Polnud küll bändi aga oli kaks DJ-d, kes mängisid läbisegi hitte Franz Ferdinandilt, The Kingsilt, Interpolilt, Wolfmotherilt ja teistelt samasse nisshi kuuluvatelt bändidelt. Ning need DJ-d polnud mingid lihtsalt muusikavahetajad vaid nad ikka elasid täiega kaasa sellele muusikale. Eriti äge oli lesbiDJ (no andke andeks, aga see oli lihtsalt lesbi-stereotüüp), kes elas täiega sisse sellesse muusikasse mida ise lasi. Ja kogu baar lainetas. muusika rütmis.. Vahepeal lainetas ka letipealne ;) Tahaks Tallinnas ka sellist kohta. Von Krahl nagu ja ei ole ka.. ja Krahlis pole venti.

.. aga koju jõudsin kell neli.. täitsa vara siinset ööelustandardit arvestades.. Kui eestis on kell 4-5 paiku koju jõudmine enamvähem et peo lõpus, siis siin tähendaks see ajaliselt u 8 paiku hommikut. Õhtust süüakse ka hiljem, arusaadav ju :)

Ja kõige lõpetuseks veel üks moment Valenciast: kõige peenem maja mida ma oma silmaga näinud olen :)

Todo sobre mi mierda bici::
Viimasel nädalal läks mul kaks kodarat tagarattal lihtsalt katki. Sellest tulenevalt oli ratas kergelt ka kaheksas - rattaga sõites oli umbes selline lonkamise tunne nagu käiks igal sammul põlv liigesest välja, üsna ebameeldiv. Eile õhtul aga läks plaks-plaks-plaks veel vist 2 või 3 tükki ja enam sellega sõita ei saanudki. Just eile üritasin minna ülikoolis töökotta, et ratas ära parandada (jah, seal on spets rattaparandamise töökoda, kus võid ise nokkida ja ei pea kellelegi selle eest plekkima), kuid tuli välja, et see avatud vaid teisip-kolmap kella viiest kuueni. Joder!
anyways.. nüüd jälle 30 eurot vähem ja taga uus läikiv ratas all :)

Aga see on ikkagi vägev, et koolis igasugu töökojad ja kohad olemas on. Peakski sellest ehk pikemalt kirjutama.. sellest siinsest kämpusest ja asjast. Hetkel nagu ei viitsi. Peaks hoopis sellise ratta muretsema nagu pildil ...

O locus, o mores!
Parim koht olemiseks on mumeelest raamatukogu. Esiteks on siin küte - päris mõnus on töötada, kui käed ei külmeta ;) Teiseks on siin olemas ka töömeeleolu. St minu jaoks on need asjad siin täitsa olemas.. kuid et mina pole sina ja sina tema, siis kõigile sellest ei piisa. Üks tüdruk õpib minu vastas ja tal on kaasas ka üks raamitud pilt. Õige töömeeleolu loomiseks peab vaeva nägema! Olgu tal siis pilt oma kuningast, mehest või koerast - kui tööd teha aitab, pole vahet!

minu hüüd jumalate poole, et nad mind aitaks ja ma ilma pingutama hakkama saaks:
O mighty vodoo king! Give spanish to me! Bring spanish to me! Let me spanish to be!
kui hädas olete proovige ka - paluma peab vähemalt kaks korda päevas. Siis on edu garanteeritud!

.. ja kuigi blogide lugemine võib tihti osutuda üsnagi mõtetuks ajaviiteks (vrdl Seebiooperid), on sealt ka vahest kasu (kas ka seebikatest?). Teiste inimeste mõtete vahel hulkudes sattub üsna tihti huvitavate asjade otsa - leiab uut muusikat, kunsti jne. Täna kuulan swingi :D

test 1 ja test 2

Dilemma:: kas panna selga jakk ja pusa, ainult pusa või ainult jakk. No sellised elulised probleemid on. Temperatuur täna hommikul ühtlaselt 17 - sees ja väljas ;)

Energeetika vallast täiesti bueno uudis. Tamsalu toodab põhust sooja! Esiteks: tooraine kättesaamiseks kulub min. primaarenergiat (sest põhk tekib ju nii või teisiti kui vilja korjata). Nemad enam põlevkivi ei tarbi. Saaste põletamisest ei tohiks ka kindlasti suurem olla kui põlevkivipõletamisest. Põhjavesi jääb ka puutumata. Bueno!

No enam ei pea vastu ja pean tänavatöödest kirjutama. Alates 18ndast septembrist viibin ma Valencias ja kodu pole vahetanud, kuid nüüd hakkab vaikselt see mõte peas järjest rohkem tiirlema. Miks? Sest tüübid koguaeg parandavad siin akna all tänavaid. Hommikul kell 8 on raudselt poisid kohal (ka laupäeval) ning hakkavad suruõhuhaamriga maasse raiuma. Nüüd on kell pool kuus ja hetkel vibreerib terve maja. Kusjuures põnev on see, et nad ei korja tervet tänavad korraga üles, et vahetavad torud jne. Ei. Nad teevad nii - terve kvartal kaevatkse veetorude kohalt üles. Vahetatakse torud. Kraavid aetakse kinni ja betoneeritakse pealt täis. Siis kaabitakse üles tänavakatted. Ja siis hakatakse uusi tänavakatteid panema. A mitte nii, et jalgtee koos sõiduteega korraga - ei :) kõigepealt jalgteed kvartalisse, siis asfalt. Tervet piirkonda nad õnneks nii ei tee, vaid lasevad ikka mingi 3-4 tänava kaupa. Igastahes kreisi. 2 kuud nad on siin möllanud ja küllap möllavad veel... ahjaa.. ja see ajutine betoneerimine. Betoon peab ikka ilgelt odav neil siin olema, et lihtsalt kraavid pealt täis betoneerivad. Täna koju tulles üks tööline igastahes kirkaga lammutas seda 2 nädalat tagasi valatud betooni. Küllap nad siis homme panevad sinna tänavakivi peale. Kuid mõelge milline kilplaste töö see on - kraav kinni, betoon maha, betoon üles, kivi maha.. võiks ju kaks etappi vahelt ära jätta??

võibolla on see kohalik tööhõive poliitika. Siia voorib neid immigrante ju ikka koledal kombel sisse? Tehku siis parem tööd mitte ärgu passigu. Võta siis näpust - on see hispaania mood hea või mitte :)

arhitektuuripornost:: arhiporno.blogspot.com valmis.. Postitada saab nii, et saadate kirja aadressile tiphia.arhiporn-ät-blogger.com, ning siis ilmub teade kodukale.. Või teine ja parem variant /siis saab ka pilte lisada ja nii/, on registreerida end kasutajaks ja siis märku anda.. ma lisan teid bloogijate nimekirja.. siis saab see kõikide ühiseks blogiks..

st.. kuskilt peab ju pihta hakkama, eks?

Arhitektuuriime
Tõeline kunstiteos seekord Eestist. Peipsi järve kaldalt :)
suurepärased mõtted ja suurepärane teostus on need, mis miskipärast Eesti kinnisvaraturul just üksteist eriti tihiti ei kohta :) Peipsi galeriimaja puhul on muidugi teostusest veel vara rääkida, kuna hoone pole veel ju valmis, kuid projekt on juba piisavalt kinky-stinky, et sealt ei tulegi midagi. Võttes lahti esimese korruse plaani, siis pole seal ühtegi korterit, mis tegelikult elamiskõlblik oleks... No inimesel peab olema õigus elutoast ka päikesevalgust näha. Paraku see selles hoones puudub. Oops. Sorry.. keskmisel korteril ju siiski on päikese valgus.. Aga korter ise on muhedalt kitsas:) Kui vaadata plaanil söögilauda, siis võiks ju kõik okei tunduda. Kuid paraku on see vaid siis nii, kui plaani lugeda ei oska. Söögilaud ise küll trepi alla ei jää, kuid pingid paraku küll. Tõenäoliselt seetõttu, et igaüks sellele mõtlema ei hakkaks, pole plaanil ka punktiiriga ära näidatud plaanil mitte kajastuvat trepi osa.. Müügiga neil muidugi probleeme ei tohiks tekkida, sest hoone arhitektuur on nii ... ja asukoht muidugi super.
seda ka, et kasvõi kodulehe pärast on see Peipse värk vaatamist väärt.. ja nagu on sellise jama puhul tavaks saanud, pole arhitekti kohta mitte mingit infot muidugi :)

aa.. ja tegelikult peaks kinnisvara müügikodukatel olema ka hoone lõige olemas. Eriti oluline on see just loft tüüpi korterite puhul (näiteks see korter Vineeris) - kuskilt ei saa infot, kui kõrged need toad on. Kui tavaliste korterite puhul on see enamasti üle 2.50, siis lofti puhul ei julge selliseid oletusi teha. Pärast elad korteris, mille kaks korrust on 2.10 ning õhuruum siis vastavalt umbes 4.50. Muidugi on neid lõikeid ja asju kindlasti võimalik näha kui otse arendaja poole pöörduda, kuid selline elementaarne info peaks ka kodulehelt kättesaadav olema. Plaanid on ju ometigi näidatud.

Peaks tegema mingisuguse veebi, kuhu saaks arhitektuuri-pornot üles riputama hakata. Mitte lihtsalt maitseeelistuste järgi, vaid põhjendatud kriitikat. Enamasti saaks kritiseerida uute kortermajade plaane, nagu see: Pärnu mnt 130. Tõesti, majal ei tundugi väljast nii midagi häda olevat - lihtsalt mingi suvaline majakarkass (põhjuseks on muidugi suuresti ka see, et see on pealeehitus) - kuid seest leiame nii mõnegi huvitava planeeringuga korteri. Kes viitsib see vaatab - 1. korruse korterit 2 ja 3. Esimene on lihtsalt kummalise elutoaga - olgu, mööbel on illustreeriv, kuid ega seal ikkagi väga head planeeringu varianti pole - kuhu näiteks telekas? Söögilauale? Korterile number kolm lisab vürtsi keset kööki passiv postimürakas. Muidugi pole selle maja puhul tegemist veel parimate näidetega plaaniarendustest...

Aga muidu on arhitekti elu ikka roosamanna. Või vähemalt Eestis. Siin õpivad arhitektid koolis ka gaasi-, elektri-, vee- ja kanaliprojekte tegema. Võta siis näpust - lõpetad kooli ära, lähed arhitektuuristuudiosse tööle ja hakkad seal hoopiski torusid majadesse joonistama. Hea küll, arhitekt peaks oskama vähemalt elemtaarseid arvutusi teha ja konstruktsiooni vägagi hästi tunnetama. Arhitekt peaks ka kõikide eriosade põhiloogikat teadma. Kuid arhitekt ei pea seda kõike ise ära tegema. Mulle vähemast jätab see sellise üsnagi iganenud mulje. Üks kohalik siin väitis mulle, et see on suuresti siinse arhliidu teene - et kui teised professioonid ka vabalt turule tulevad, siis kahanevad arhitektide honorarid ja selle vastu pole kellelgi huvi... ei tundu just eriti kaasaegne mõttemall - enamasti lähevad kõik valdkonnad järjest spetsiifilisemaks ning töötajad oskavad järjest enam vaid ühte asja, kuid seda see-eest hästi (või vähemalt peaksid oskama).

... ja nüüd võiks jälle selle Peipsi projekti peale mõelda - kes selle valmis joonistas? Arhitekt-veeinsener-kütteprojekteeria või?

.. ja lõpetuseks muidugi seda ka, et hea on kritiseerida.. teha on palju raskem, eks :)

Es jueves, ya!
Kui sa arvasid, et parkimine on niisama lihtne, siis sa eksisid. Kui sa arvasid, et ööklubi on koht, kus mahub tantsima, siis sa eksisid ka. Kui sa arvasid, et hispaanias kõik kargavad, kui bänd annab kontserti, siis sa eksisid. Kui sa arvasid, et elu on lill, siis oli sul õigus :)

... sest parkimine pole niisama lihtne. See on kontseptsioon. See on teadus. .. ja see kõik sõltub koolkonnast.. piirkonnast... kogukonnast.. põlvkonnast.. õukonnast. Siinne õukond arvab, et täitsa okei on parkida mitmel real. No näiteks. On kolme sõidureaga tänav, mille ühes servas on veel parkimisrida. Siis ööseks on täispargitud nii parkimisrida kui ka kaks sõidurida. Nii mõnestki avenüüst saab parkmisplats/tänav.. Kuid see pole veel kõik. Kui sa arvad, et kellegi kinni parkimine on okei, siis sa ka eksisid. Käsipidur ja käik sisse on NO-NO... sest siis ei saa su autot ju eest ära lükata-puksida. Ja nii ongi. Ka ühes reas parkides, tuleks ju ruumi kokku hoida.. kuid see tähendab seda, et lihtsalt niisama enam parkmiskohalt ära ei pääse.. nõksutades vastu esimest ja siis tagumist autot tekib aga piisavalt ruumi, et lõpuks üks parkimiskoht vabastada. Olete mõlenud sõna "põrkeraud" tähenduse üle?

... ja ööklubis ei pea mahtuma tantsima.. peamine et üksteise vastu hõõruda saab. No tore ju :)

.. ja kui bänd on laval, siis ma ei näinud küll ühtegi tüüpi moshimas.. ja arvata, et bänd ise hullult rokkis, see on ka jama... st sorry.. see on vist ameerika.. ameerikas hüppavad inimesed.. hüppavad bändid ja hüppab publik.. austraalias hüppavad kängurud - mis rütmis, no ei tea..

.. ja et elu lill on, seda teavad ju nii kui nii kõik... mõnel veereb see nagu hernes, teisel vajab veidi kastmist. Kuid nagu täna üks sõber ütles, et elu on liiga lühike, et masendada - siis võtkem seda kui tõde. Sõber ütleb mida sõber mõtleb. Ja seekord oli tal ka täitsa õigus. Milleks masendada, kui elu on lill?

protagonista

Jalgpallanimatsioonlococlubtroojaarhitektuur:: teemavalikuks
Pikka aega pole viitsinud nad midagi eriti kirjutada. Kogu aeg nagu rabeleks millegi kallal, kuid valmis ei saa nagu midagi. Või kui aus olla, siis mõnest asjast saab ikka asja ka. Näiteks eile pusisin kolm tundi oma windowsi kallal, et ühest tüütust troojast lahti saada. Viskas koguaeg poppappe(pop-up'e) lahti, et ma peaks endale mingisuguse win-fixer programmi tõmbama. Aga kus tegijaid seal nägijaid - ühesõnaga wikipeediast tõmbasin õpetuse kuidas nüridikule tuult alla teha.

Peale selle olen vahepeal rabelenud oma esimese tegelaskuju käima õpetamisega.. st siis mitte taktikepi ja piitsa abil vaid pigem pliiatsi-paberi toel. Midagi asjalikku veel ei ole. Reedeks järgmine sell vaja käima õpetada. Kuskilt oleks vaja veel aega võtta ja see pagana arh.projekt ka reedeks nii kaugele viia, et saaks eskiisi õppejõule üle anda. Siin on selline süsteem, et kui on kindlaks määratud esitlustähtaeg, siis sel päeval tuleb oma projekt nii trükitud kui ka digi-formaadis õppejõule üle anda. Joonised ja powerpoint. Siis nad tutvuvad nende asjadega veidi ning järgmisel tunnil esitletakse mõningaid töid. Muidugi ei tee esitlust mitte juhendajad vaid siiski tudengid. Igastahes, mul on asi veel powerpoindist kaugel.. Aeg kaob kuidagi käest ja midagi valmis ei saa.. Tundub nagu oleks minu ööpäev teiste omast lühem :)

Eile käisin ühel arhitektuurinäituse avamisel, kus pakuti veini ja suupisteid. Kõhu sai täis, tuju läks paremaks ja mõningase arhitektuuriannuse sain ka. Vaatluse all oli üks Franco ajastu arhitekt, kelle tippteosed siis aastatest 50-70. Mõned asjad olid ikka üsna võimsad. Näiteks: et sel ajal oli tööjõud ilgelt odav, siis ta põhinipp oli betooni tekstuuriga mängimine. Raketis ehitati laudisest malelaua mustris. Tulemus nägi piltidelt igaljuhul väga hea välja. Täna enam sellist nalja muidugi naljal ei tee.. ehitusplatsi töö hind on seks liialt kõrge. Kuid elementide valupõhjaga tasub ikkagi mängida küll.. jätan meelde :)

Eile vehklemas rääkisime alkoholist ja kinnitust sai mu teadmine, et Lambruscot juua ei tasu - tekitab pohmaka. Laupäeval vähemasti valutas pea päris korralikult. A noh mida ühest rämpsveinist ikka oodata on - sellest ju lambruscot tehakse. Pannakse suhkur ja tsut-tsut gaasi juurde, topitakse pudelisse, silt peale ja poodi müüki. Teadjad siin veel räägivad, et maailma halvim pohmell pidavat sangriast tekkima. See ka solkvein.

Täna oli meil ülikooli jalgpalli turniiril ka esimene mäng. Meeskonnas on meil 14 erasmus tudengit. Mäng käib 6+1 vs 6+1, poolväljakul ning 2x25 minutit. Täna võitsime 7-4. Pole paha. Mina mängisin muidugi kaitses ja ühtegi väravat ei löönud ja ega must vist eriti kasu ka polnud. Kahju ka vist mitte, kuid ikkagi üsna koba tunne on, kui ei ole tükk aega ei jooksnud ja mis peamine, palli puutunud. Esmaspäeval on meil omavahel väike kokkuharjutamine, äkki hakkab peale seda veidi parem.

Seda tahtsin ka veel öelda, et täna õhtul kolistan oma esimesele kontserdile siin Valencias. Koht: El Sala Loco v Loco Club.. hull klubi ;). Seal pidavat head konsad olema. Kuid minek on ennekõike seetõttu, et üks klassikaaslane sellest moviemaking tunnist kutsus. Toimub seal mingisugune bändidevaheline konkurs, niipaljukest sain aru.. siin aga pilt Pakost.

Kuna hetkel on ikkagi jätkuvalt selline liimist-lahti olek, siis ei oska eriti midagi hästi sujuvalt lüüriliselt kirjutada. Mõte, et üldse kirjutada, tuli sellest, et äkki unustan muidu üldse kõik ära, mis siin juhtub. Ja teine tarkus see, et süües kasvab isu. Kui järje peale saaksin, siis suudaksin ehk ära teha kõik oma lõpetamata projektid-animatsioonid ja ka tihedamalt bloogida.

.. ja lõpetuseks teadaanne ilma- ja eluoludest. Väljas paistab jätkuvalt päike, kuid lõpuks on tunda õhus sügise lõhna. Sellist tõelist sügise lõhna. Ilmad on järjest jahedamad - öösiti on vist temp sinna kuskile 10 ligi, päeval on ikka päikese käes üle 20. Kuid toas, kuna mu korteril on põhiliselt vaid põhjasuunalised aknad ja lõunasse mitte ühtegi, on paras hundilaut. Mingi 17 kraadi tuleb enamasti ikka ära, kuid põrand on vastikult külm. Nüüd käime siis toas ka koguaegselt tossude/saabaste/kingade/lestade ja muu kraamiga mis tallaaluse vähegi soojema aitab hoida... aga mis saab siis kui väljas on 5-10 kraadi? Kolin vist ülikooli raamatukokku - seal on küte :)

pühapäeva õhtuti...

... tundub enamasti nädalavahetusele tagasi vaadates, et oli üsna sisutühi nädalavahetuse... ja mul oligi jälle nii. Vaatasin 5 filmi, mängisin rannal vollet, laupäeval oli peavalu (lambrusco on ikkagi kahtlane jook vist), hommikust sõin katuseterrassil.. ja enamvähem kõik.. ei saa end kuidagi käima, et suudaks tegutsema hakata ja nii.. filme on küll tore vaadata, aga noh.. tegelikult peaks ju midagi muud ka tegema.. no siis lugesin lehti ja leidsin ekspressist sellise lingi www.otseelust.com,
seal on ikka päris palju haiget plära:

Liha- ja vorstipoe järjekord. Üsna peen daam laseb endale ette näidata sama sordi erinevaid poolsuitsuvorsti latte, ei sobi see ega teine. Lõpuks ikka valib ühe välja, maksab ja lahkub.

Tema järel seisnud meesterahvas palub ühe lati sama sorti vorsti ja lisab sealjuures: «Pole vahet milline, mul läheb söögiks!»

–Halinga Kaubakeskus, anno 1996

et uuel nädalal siis uue hooga.. tegelikult pole ju tujul viga.. toas on 18 kraadi, põrand on külmem.. ja elu on (nagu traat ütleb) lill... ainult, et hetkel peaks teda vist veidi kastma.

a jah.. Kivimehe kroonikaid tasub täitsa lugeda ;)

8. novembri õhtu metroos

Tagasi Hispaanias.
Siin tervitasid mind niisked toad, läbitilkuvad laed ja külmad põrandad. Tegelikult pole ilm üldsegi veel külm - hetkel on 20 kraadi ümber või veidi allapoole... aga niiskust on nii nagu vanas nõukaaegses dushiruumis. Lennukist maha astudes lõi selline märg lõhn kohe ninna... põhjuseks muidugi lisaks kõigele ka see, et siin sadas 5 päeva järjest. Õnneks jäin sest ilma ja nautisin Eesti kliima veidrusi - hommikusest -10st õhtuse +5ni.
Kohanen jällegi vist mõne päeva.. Teisipäevaks peab kohanetud olema, sest seks ajaks peaks arh.projektis eskiis esitatud olema. Kui Eestis mõtlesin, et ehk nädalavahetusel puhkan ja võibolla lähen esimesele matkale (ülikooli matkaklubil on igal nädalavahetusel mingi väljasõit), siis nüüd tundub, et nädalavahetuse veedan kodus joonestades... matkata tahaks ausaltöelda rohkem.

London-Tallinn-Riga-Tallinn
Selline oli minu eilne lennu- ja bussimarsruut. Et lennuks pööras end Tallinna lähistelt tagasi ja põrutas Riiga, kuna Tallinnas olla liiga kehv ilm.. ja 10 minutit hiljem, kui Londoni lennuk oleks pidanud maanduma, puudutasid Oslost tuleva lennuki rattad õnnelikult Tallinna lennuvälja asfalti. Tõenäoliselt oli tegemist kellegi vandenõuga, sest Tallinnasse jõudsin ma sellest kõigest tingitult 6 tundi hiljem.. ja bussiga :)

Nüüd, nii umbes 20 tundi hiljem, on mul selline mõnus sügisnohu ja väike kurgupitsitus. Welcome to Estonia!

... ja alates Londoni lennujaamast ei tööta mul enam blogger.com bloogija firefoxiga. Pean IE-ga asju üles riputama. Keegi parandada oskab seda asja?

- Anything to declare?
- Yeah, don't go to London (Guy Ritchy "Snatch")

No kurat.. külm on. Suust tuleb auru ja puha.. Homme Eestis on paraku veel hullem. Ent seal ei pea ma vähemasti lennujaamas ööbima. Eriti selles Stanstedis. Kes siin kunagi käinud, siis teab, et see maja uhkeldab siin oma võimsa katusekonstruktsiooniga. Kuid kogu see konstruktsioon on mõeldud selleks, et põranda tasapinnal jääks rohkem ruumi ja vabadust erinevate putkadega logistikat ümber mängida. Siin pole peaaegu ühtegi kohta, kus laadida oma telefoni/läpaka akut, siin on kohvi ja võileib neli korda kallim kui eestis (fucking England), interneti hinnast ma ei räägigi. Ja siin on kõige pikemad check-in/security järjekorrad ever. Veneetsiasse lennates oleksime selle jura pärast peaaegu et lennukist maha jäänud. Järgmine kord lendan Eestisse Barcelonast eesti õhuga. Saab otse ja ei pea siin pagana Stanstedis passima. Et mitte Stanstedile liiga teha, siis pean õigluse huvides ikkagi ära märkima, et 4 stepslit olen siiski leidnud. Keset lennujaama on sellised punase nahaga kaetud teistest veidi mugavamad toolid, kus on käsitugede otstesse paigaldatud pistikut. Kõike seda punast kroonib vist Nintendo või mingi sellise reklaam - et kus iganes sa ka pole, tänu meile saad igal pool mängida. Ja kuna siin ka see wifi ringleb, siis muidugi üle võrgu. Aga et need punased toolid siin lennujaamas kõige mugavamad on, siis passivad seal enamasti lihtsalt mingid mugavust armastavad inimesed. Nii palju siis elektrist :)

Ja seda ka, et kui ikka peeti hakkab minema, siis ikka läheb ka. Ostsin siin endale wifipassi ja kuna seal kus ma parasjagu istun, on signaal selline nõrgake, siis käib see võrk üles alla.. ja nüüd ei lase enam võrku sisse logida, väidab, et liiga palju inimesi kasutab juba mu accounti.. istun siin nüüd ilm wifita, hari punane ja kuri selle jura peale.. tahaksid ise 2kr minutis maksta aja eest, mida sa tegelikult kasutada ei saagi? Fucking scam. Muidugi sain 15 mintsa hiljem selle jama jälle tööle. Hea et niigi läks. Ma nüüd jälle rõõmus ja roosa.

Iirlased. Inglased. Austraallased. Ühed siin kõrval just ärplesid omavahel. Iirlased viskasid mingi irvitava märkuse ühe austraallase pihta, et ehh.. sa ju sealt kuhu kõik need kaabakad kunagi saadeti, et mis nüüd tuled iirimaale tagasi või? Ülbed kollanokad noh. Igastahes, härra Austraalia tundis end mõnevõrra puudutatuna, sest peale seda ei suutnud küll enam kuidagi vait olla. Kuidagi kummaline on aga see, et mehed suudavad omavahel sellist 10m distantsi hoida ja päris korralikku sõnasõda pidada. Polnudki nii pikalt distantsilt ärplemist varem näinud. Aga nii kui austraalia poisil üle viskas ja ta iirlastele lähenemiskatse tegi, ilmusid - ohohooo - neli hambuni relvastatud inglise võmmi, kes siin pagana Stanstedi urgaslennujaamas ringi patrullivad. Nüüd teevad kõrvallauas kohvi. Inglased on vait. Iirlased on vait. Ja austraallane sügab ka üksi nurgas rusikaid. Kogu lugu, aga võmmidel on siin küll hirmuäratavad automaadid kaelas.

Mis aeg teeb?
Ilmast. Inglismaal viibides peaks vist alati ilmast rääkima. Kui mitte inglastega, siis vähemalt paar sõna selle kohta ütlema. Seekord aga mitte kohalikest oludest, st Londonist, vaid hoopis Hispaaniast. Ja mõtteainest hoopis läbi keele enda.
Räägitakse, et hispaanlastel on koguaeg see manjaana mentaliteet igast küljest paistmas. Ainuke koht, kus seda veidi märganud olen, on koolis rahvusvaheliste suhete osakonnas. Mitte et nad seal tööd ei teeks, aga alati kui lähed, siis on vastuvõtuaeg "homme". Vähemalt alguses tundus nii. Nüüdseks olen endale selgeks teinud välissuheteosakonna lahtioleku ajad, kuid alguses jäi küll selline mulje, et nad on alati "homme" avatud. Muul ajal on uks lukus ja sisse ei pääse.. või noh, ükskord ma koputasin ja ootasin veidi ja lõpuks tuli tädike ning sõnas, et vastuvõtu ajad on need ja need.. tule siis tagasi, kui just elu ja surma küsimus pole. Polnud :)

Tagasi ilma, aja ja hispaania keele juurde tulles, siis hispaania keeles on aja ja ilma kohta sama sõna - tiempo. Kui ilmast rääkida, siis ei küsita, mis ilm on vaid mis ilm teeb.. või et mis aeg teeb (que tiempo hace?).. no ja mida siis aeg teeb. Aeg teebki ilma. Et kliima pole niikuinii hispaanias just midagi eriti märkimisväärset (st on küll, minusuguste põhjaeurooplaste jaoks, kuid hispaanlaste endi jaoks on see ju iseenesest mõistetav), siis aeg mängib kindlasti oluliselt tähstamat rolli. Ja kuna kõik aastaajad on niikuinii üsna ühesugused (nojah, kuna Hispaania on ikkagi nii suur riik nagu ta on, siis tegelikult on ka eri piirkondade kliima omavahel võrreldes võrreldamatult erinev ), siis polegi ilmast suurt mõtet rääkida.. kui juba rääkida, siis rääkida ajast.. mida parasjagu aeg teeb.. teeb ta külma või teeb sooja.. Millised ajad parasjagu on? Eestis on oluliselt rohkem ilmast rääkida. Vähemalt on meil neli aastaaega (soomaal on viies ka - siis kui maa sooks muutub.. või on kõik üks järv-jõgi-soo).

Öelda, et manjaanat üldse ei eksisteeri, ma siiski ei tahaks. Et elan Hispaania suuruselt kolmandas linnas, siis ei olekski kuidagi õiglane, et nüüd terve Hispaania ja siinse elulaadi kohta sõna võtan. Valencias (linnas) elab veidi alla 800 000, kogu metropolis 1,6 miljonit elanikku. Suurlinnas on elu ikka teistsuguse tempoga(tiempoga) kui maapiirkondades. Seega usun, et maal on manjaana tõesti täiesti eksisteeriv ja olemasolev nähtus. Päris tühjalt kohalt ei olekski võimalik, et kõik teavad Hispaaniast vähemalt ühte asja - manjaanat. Mõni teab veel Kanaari saari (mis asuvad siit ikkagi oma jagu kaugel, ning kus on ilmast veel vähem rääkida kui mandri Hispaanias, sest seal aasta läbi temperatuur 20-30 vahel), mõni Salvador Dalid ja mõni on kuulnud ka Barcelonast ja Gaudist. Jah, manjaanat ma niiväga tunnistama pole pidanud, siis siesti ikkagi täitsa esksisteerib. Ehk on ka sellel omad mõjutused "manjaana-müüdi" tekkele. Põhjamaalane on harjunud ikka iga kell poodi sisse jalutama. Siin pole see aga võimalik. Ajavahemikus kahest viieni (sõltub muidugi kohast) on enamus teenusepakkujaid suletud. Avatud on ainult suuremad kaubamajad, ning isegi osad suuremad toidupoed panevad selleks ajaks oma uksed seestpoolt lukku... aa.. Ja veel üks mõttekäik selle manjaana kohta. Eestlastel on ka vanasõna, et "hommik on õhtust targem".. ja hispaania keeles tähistab sõna manjaana nii hommikut kui homset. Tegelikult küll on hommik la manaña ja homme lihtsalt manaña, kuid põhimõtteliselt on tegemist ju ikkagi sama sõnamärgiga?

Tegelikult saab sellist juttu muidugi ainult minusugune Hispaania võhik ajada. Kui sellest keelest ja kõigest siin rohkem teada saan, siis räägin kindlasti hoopis teistsugust juttu.. seda siis kevadel, ma loodan ;)