ajaa.. kuna preili Kristiina korraldab homme meil jälle mingi peo, siis lihtsalt ei saanud muudmoodi, kui lükkasin viimase olengu pildid ka üles... kliki pildil!

ambavalust..

Tarkusehammastel on vist tõsi taga. Viimasel kahel-kolmel päeval tekitab see ambakasv sellist ebamugavust, et ei tahagi targaks saada, kui selline peaks olema hind. Kõiges peab vist süüdistama raamatut Spaanja ajaloost, millele olen viimasel ajal rohkem tähelepanu pühendanud, kui lollile kombeks. Tarkusehamba näol on vist tegemist ületreeninguga - nähtusega, mille all kannatab ka mu parem säär :) Õnneks ei ole see tingitud varbaga maalimisest ega filmide monteerimisest - põhjus on palju proosalisem... Jooksmine, jooksmine, jooksmine!

Tõsi ta on, et sport teeb liiga. Kuigi ei tohiks. Eks loll on ikka loll ja sureb ka lollina.. ja tark ei saa see just mitte olla, kui liiga suure koormusega treenida. Kus mujalt tuleks valutava sääre põhjust otsida. Õnneks pole asi kriitiline vaid lihtsalt algusjärgus - nüüd võtan jooksmiselt tempo maha ja teen teisi asju.. kuid väga raske on vastu panna soovile minna jooksma, kui on jaanuar, väljas paistab päike ja sooja on kakskümmend kraadi.. ning kaks sammu jooksurajalt kõrvale on Vahemeri.. vehklemine on ju muidu küll tore, aga saal on ikkagi saal.

Eile panin oma treeningutes püsti ka esimese verstaposti - tegin ajapeale miilijooksu. 5.56 polnud küll ehk päris see aeg, mida silmas pidasin, kuid arvestades seda, et trenni pole ka selle nimel tehtud, võib loota ainult paranemist. Kuu-kahe pärast teen järgmise kontrolljooksu..
.. ja laupäeval on ülikoolis mingi pisike vehklemise võistlus.. saab ka ehk mingeid kokkuvõtteid teha..

.. ja see, et siin täna ainult oma spordist räägin, ei tähenda seda, et ma sportlaseks olen hakanud. Lihtsalt varem pole siin sellest suurt kirjutanud, kuigi see on osa mu spaanjast..

.. lõpetuseks palve kõikvõimsa poole: Almighty voodoo king! leave my fucking tooth alone, Your Majesty!

äkki võtan end veel kätte ja kirjutan siia midagi pikemat..
eelmisest nädalast.. sellest kuidas väljas sai käidud.. ja mida veel tehtud..
kuid et eetrivaikus katkestada, riputasin üles selle pisiklipi

Bocadillo ühes käes ja veepudel teises - nii ma praegu istun siin oma arvuti taga ja toksin ninaga tähti. Kõht on tühi - sööma peab. Janu on - jooma peab. Mõlemad käed kinni, aga bloogi peab ju kirjutama.. khm, toksima!

Mul on viimasel ajal kergel maal elamise tunne tekkinud. Noh.. tead tänaval vaatavad inimesed otsa ja naeratavad. Ükskord ma ei naeratanud vastu ja üks härra tõstis ka ja lehvitas ning ütles tere.. Seepeale oli mul ka nägu naerul. Kõige õnnelikumad on inimesed kella 7 paiku - siis lõppeb tööpäev ja naeratavate nägudega inimesed jalutavad igal pool vastu. Peale kooli. Seal on pooled inimesed eksamitest näost hallid. Kuid pikki hispaanlaste lõunapause ei sega see kedagi tegemast. Siis on ikkagi suud kõrvuni, laudade vahel hõljub mõnus jutumulin jne.

Üldsegi. Miks on mul lapsepõlvest meeles mingi selline "söögilaua-ei-räägita" moodi mühatus. Kes seda ütles, ei mäleta.. Äkki maal vanaema juures? Igastahes.. sealt see tuleb, et kui eestlasele tuhli ja nott ette lükata siis kohe jutt vakkab. Olen viimasel ajal teadlikult oma mõistust lahti häkkida ja selle proge sealt maha võtta, mis süües vait käsib olla. Vahest isegi õnnest. Ja siis eile mu kompanjeero-de-piiso ei öelnud eile õhtusöögi ajal peaaegu et midagi. Tüdruk sõber oli tal ka vait. Küsisin siis, et mis toimub.. midagi lahti või? Mehel oli lihtsalt nälg. ja tütarlaps väsinud. Järelikult polegi vaja koguaeg lauas muliseda - võib oma sõnaahtruse kompleksist end lahti öelda.

Pueblo elu juurde tagasi tulles - magada pole mõtekas, sest muidu jääks pool külaelu kuulmata. Mõned päevad tagasi tundus mulle, et mõistus hakkab ise-ka-ei-tea-kuhu sõitma. Eile öösel vaatasin kella poole viieni Ice Age 2 multvilmi ja siis hakkas jälle pihta - kukk kurat kireb... järelikult peaks koitma. Kuid mumeelest oli seltsimees Kuke biokell täitsa mööda, sest ainuke valgus, mis kuskilt paistis oli tänavavalgustus.. ja ekraani kuma minu näos. Enne seda kuulsin veel paar õhtut tagasi enne uinumist kassikontserti.. Peemot ja Woland on Valencias või?

Ja nüüd siit tänane vanasõna-tarkustera: Kes hilja voodi läheb, see hilja voodist tuleb.. sest pärast kukkesid, kasse, kanu ja jääaega magasin ma hommikul sisse. Ühe käega pesin hambad puhtaks, teisega panin riidesse.. ninaga pesin nägu.. siis hüppasin ratta selga väntasin kooli ja prantsatasin arvuti taha oma jõuludokki kokku monteerima.. Kell kaks sain aru, et see mis koriseb pole mitte heliefekt vaid mu kõht.. ja see mis tilgub pole lagi vaid mu pärani lõuad (muidu tilgub siin lagi pagana tihti).. siis meenus, et eile lõunast saadik polnud nagu midagi söönud.. ja jõulusöökide vahtimine tundub sellises konditsioonis vale otsus.. Läppar kotti ja Toni pizzasse...

.. pärast poolt tundi oli tõesti parem olla :)

Hola!
Viimasel ajal ei olegi tahtnud midagi öelda. Või kui on tahe tekkinud, siis on see tavaliselt arvutist eemal olles - et paned laused kokku ja mõtled, et pagan - see võiks kirjapanduna päris hea olla. Kümme minutit hiljem elad oma elu edasi ja kogu blogi värk on meelest pühitud. On ka muidugi mingid teemad, mis kungia meelest ei lähe, kuid siiski ei viitsi neist järjepanu kirjutada.

Täna käisin spordipoode otsimas.. leidsin vähe. Tegelikult on siinse suurima kaubamaja El Corte Inglesi spordiosakond pindlalalt kindlasti suurem kui ükskõik milline eesti spordipood, kuid jama on selles, et seda mida mul vaja oli, sealt eriti palju just ei leidnud. Mitte et ma siis midagi erilist otsinud oleksin - jooksutosse. Hetkel on täitsa kahju, et ma neid tosse endale eestist ära ei ostnud, sest siit ma selliseid, mis mind rahuldanud oleks mujalt kui el Corte Inglesist ei leidnudki.. kuid see on kohalik Stockmann ning lõpuks maksin nende eest 200 krooni rohkem kui eesti allahindluselt need kätte oleksin saanud .... võibolla oleksin leidnud ka midagi odavamat ja samahead... kuid seda siis suurest Decathloni spordipoest.. mis asub aga poole tunni tee kaugusel Valenciast, lõuna-euroopa suurimas kaubanduskeskuses Bonair..,..

... joosta oli muidugi oma uute sussidega päris hea,...

... a -. ja seda ka.. et jätkuvalt ei oska ma hispaania keelt.. ja selle kolme nädalaga eestis suutsin ma muidugi oma touchi veel veidike vähendada.. kuid noh.. vaikselt tuleb tagasi.. pärast sangriat muidugi oluliselt paremini kui ilma..
Täna käisingi ühel 100% hispaania sünnipäeval. Tore oli. Sangria ja tapas.. erinevad toidud.. sepia mulle ei maitsenud, kuid pisike kalmaar oli täitsa super.. kalmaarirõngad olid muidugi eestis pakutavatest täitsa erinevad. Suurim vahe oli selles, et siinsetel kalmaarirõngastel on tõesti ka kalmaar sees ja eriti hästi nad ei mekkinud.... sööks nagu pekita pekki. Väiksed kalmaarid olid ikkagi kõvasti etemad.... ent põhiasi mida taipasin, oli see, et mind ei sega absoluutselt, kui kõik ümberringi räägivad ja ma midagi aru ei saa... täitsa mediteerimiskeskkond... olgugi, et hispaania keelt ma eriti ei oska, siis kui keegi aeglaselt räägib on täitsa võimalik aru saada... ent seltskonnas.. mõelgi kasvõi korraks eestile. Palju on neid inimesi, kes oma sõpradega aeglaselt ning eriti puhta diktsiooniga räägivad?


... esimene nädal siin tagasi olles ongi mööda läinud nagu niuhti. Järgmine on ees.. tööd on justkui palju ja peaks sellega tegelema.. ja vähehaaval on isegi tööisu suurenemas... kuid esmaspäeval-teisipäeval oli miskipärast veel suurem isu vaadata ära kahe hooaja jagu Prison Breaki osasid.. Kui napakas võib üks inimene olla??? okei.. esimesd 5 osa olid ju tõesti ehk huviatvad. või pigem kaks.. kaamera liikumine ja loo jutustamine on ehk veidigi omamoodi.. kuid alates kolmandast osast on kõik nii nagu enne,. rezisöör jutustab lugu nii nagu varemgi... operatoor võtab oma stamp-kaadreid edasi.. ning monteeria ei tee ka muud kui eriti selgelt järgitavat lugu... sorry.. aga tegelikult pointless... kuigi skript ehk lugu oli mumeelest isegi täitsa hea... nad oleksid võinud asja üles ehitamisega ka veidike rohkem vaeva näha...

.. et ütlesin, et hispaania keel on mul ikkagi peetis, siis selle parandamiseks võtsin kasutusele meetme - ostsin endale vendade Grimmide muinasjutukogumiku hispaania keeles. Kui oma lubadust suudan täita, et üks lugu nädalas.. et tõlgib täitsa kõik ära ja osad uued sõnad jätan isegi meelde, siis peab varsti isegi progressi näha olema.. Algus pole muidugi paljulubav - kolma päeva tagasi ostsin raamatu, kuid siimaani olen lugenud täpselt null lehekülge. Paks perse (loe: laiskus) on ihu nuhltus.... Lõpuks ometi hakkan ma nuudist aru saama... .. .