Escalada

... en Buñol. Tunnike Valenciast rongiga ja siis pool tundi jalutada. Kahe kalju vahel, seal kus voolab vesi...

Kolmekesi käisime seina ronimas.. Piotrek näitab esimesena klassi

Kristiina tipupoole teel...

... ja tipust alla tulles

Kaur oma esimest kaljutippu võtmas

.. selline oli meie 30 aprill.

Soome lahe kallastelt

Tallinnas mehepojad laamendavad. Mul siin ka seetõttu tuleb väike auk reisikroonikasse sisse. Kuradi valus ja masendav on vaadata/kuulda, mis pealinna tänavail toimub. Rääkida, et venelased on värdjad ja et neid tuleks maha tappa ja põletada on mumeelest ka üsna valus ja haige reaktsioon. Integratsioonipoliitika pole lihtsalt toimima saadud ja lõpuks on "pronksmehest" saanud katalüsaator ja vesi on tammi tagant valla pääsenud. Tahaks tõesti loota, et lõpuks see asi siiski laheneb ja 10 aasta pärast on ka enamus meie slaavitõugu vähemuslastest ajaloost õige pildi endale loonud nig mäss käib hoopis muude väärtuste ümber.. st et käib mäss, mitte marodöörlus.
Kodus ka nüüd selle jura pärast jama - meil siin läksid leerid lahku arvamuste osas, et kuidas ja kas üldse on võimalik kahte rahvust Maarjamaal integreerida. Mumeelest oleks parim vahend algklassidest õpe eesti keelseks ja ajaloo õpik öökapiraamatuks. Keskkoolis võiks ju vabalt füüsikat-keemiat ja muud raskemat siis omas emakeeles (nende puhul siis vene) õppida. Algklassides-põhikoolis oleks keel selgeks saadud ja poleks enam keelebarjääri maailma ajalooga tutvumisel....

.. aga sellest ei saa ma küll aru, kuidas kurat on võimalik, et venekoolides on sellised õpetajad, kes oma õpilase mässama ässitavad ja osa lausa käekõrval talutades oma klassid tõnismäele juhivad. Kas siin riigivastasuse eest väikest türmi ei saaks kohandada?

Siil udus

See minek oli raske - tõusu kokku 1400m. Seljataga Costa del Sol, ees tipp - vahet pole, sest udust ei näinud kumbagi

Al-andalus II

Kindlus, ent mitte Lorcas, vaid La Alhambra ja taustal Sierra Nevada mäestik, ainuke koht lõunahispis, kus saab talvel suusatada. 100km lõunas on Costa del Sol

Ärgates laius allpoole vaade linnale ja üles kindlusele. Et oli Suure Reede hommik, lõid kirikukellad. Hispaania Rough Guide väitis, et Lorcas on ühed vägevamad Semana Santa etendused. Kahjuks jäime neist ilma, sest jalutasime ümber kindluse ja hommikudu hajudes sõime päikesepaistel hommikusööki. Hiljem kolasime kesklinnas ringi ja vaatasime kõrvalt seda omamoodi veidrat usu-teater-turismi. Ettevalmistused olid tehtud - tänavad olid kaetud kruusaga, et viia meid tagasi meie aja algusesse. Samuti olid teede-tänavate äärde püsti aetud tribüünid - nii on mugavam seda kõike jälgida.

Semana Santa Valencias

Semana Santa ehk püha nädal ehk lihavõtted on üks väga Hispaanias üsnagi isevärki. Pihta hakkab see palmipuude pühaga. Alates sellest hetkest teevad erinevad kogudused protsessioonikäike. Valencias võib korraga näha mitme erineva tee ristumist. Granadas olid vist kõik liitunud üheks suureks pikaks rongkäiguks, mis paraku muutus selliseks kaootiliseks ringitatsumiseks. Koduümber, kus grupid on väiksemad, liiguvad marssijad kõik väga täpselt muusikataktis (jah.. kõiki kõndijaid saadab lõpus üks orkester ning vahel jalutavad lisaks peale orkestrit mittekostümeeritud koguduseliikmed). See tekitab üsnagi hüpnotiseeriva vaatepildi, kui tänavaotsast vaadata - mütsitipud kõiguvad kõigil samas rütmis paremale-vasakule. Lorcas jäime aga ilma rooma-aegsest karnevalist.

Semana Santa Granadas

Granada kesklinn oli täis karnevali ja publikut, kuid eemalt ei tajunud kuskilt, et tegemist võiks olla Suure Reedega. Eestis on see vist veidi vaiksem päev kui muidu? Igaljuhu - Granada on kaunisja mitmepalgeline oma araabiakvartalitega, mustlaste koobaselamutega, mauride kindluse ja muidugi orgu ümbritsevate mägedega.

Et me laupäeva hommikul kindlusesse ei pääsenud, sest kella üheteistkümneks olid kõik piletid välja müüdud, siirdusime Sierra Nevadasse - Hispaania kõrguselt teise mäestikku. Olles käinud ära 2500m kõrgusel suusakuurortis, vallutanud oma kevadise lumetipu, siirdusime Sierra Nevada lõunapoolsele küljele, Las Alpujarras'se.

Las Alpujarras

Kui Valencias oli kevad pigem lõpule jõudmas, siis 650km lõunapoole jäävas Granadas hakkas kevad just pihta. Lõunaküljes oli kevad muidugi juba kohale jõudnud ja enamvähem samakaugele arenenud kui Valencias. Kõige põnevam oligi meie 3,5 tunnine mäkketõus lõunaküljelt - põnev oli vaadelda taimestiku vaheldumist ning muutumist. Madalamal asusid üsnagi karmid ja kõvadega lehtedega taimed, mis harjunud taluma kõrget suvist kuumust. Mingilt kõrgusel läks ümbrus üsnagi puiseks, millest kahjuks oli alles vaid kummitusmets. Kaks aastat tagasi oli üks eksinud britt tähelepanu tõmbamiseks põlema suure lõkke, millest süttis aga terve mets ja rohkemgi. 800 aasta vanustest kastanipuudest olid alles ainult vaimud. Pilvedele lähemale liikudes muutus taimestik veelgi lopsakamaks. Kõige lopsakamas piirkonnas karjatati ka lehmi ning peale seda hakkas taimestik jällegi hõredamaks muutuma, kuni eemalt paistsid hommikul nähtud lumiste tippude vennad.

800a vanune kastan

Pühapäeva hommikul olime kell 6.45 La Alhambras piletisabas ning kaugeltki mitte esimestena. Meist eespool seisis veel umbes sadakond inimest, kel kõigil kindel eesmärk mauride viimasena langenud kindlus ära näha. Kaheksast avati kassa ning 8.30 tehti ka väravad lahti. Need üksikud inimesed, kes enne meid kindlusse sisenesid tõmbasid kõik kiirelt uttu. Ümberringi laulsid linnud ning mägedetagant tõusnud päike heitis veel pikki varje. Ümberringi polnud veel udu hajunud ning kõik see jättis üsna müstilise mulje. Piletiga määratakse ajad sultanipalee külastuseks ning 9.20 pidime juba palesse siirduma. Kahju - tõenäoliselt oleks just varajastel hommikutundidel olnud õige aeg sultani privaataedade külastamiseks. Pärastlõunal kui sinna siirdusime, oli see kõik turistidest pungil, nind hommikune udust pehme ja linnulaulune Alhambra oli vaid kui mälestus muinasjutust. Sultanipalee ise oli muidugi võimas ning kokkuvõttes ma muidugi külastuses ei pettunud. Islamikunstis on tohutult palju lummust!

kassid naudivad ka sultanipalee elu

Ööbisime ikka veel autos.. ka ööl vastu esmaspäeva. Sealt ööbimispaigast on tehtud ka eelmises postituses olev autoga pilt. Esmaspäeval, üheksandal aprillil siirdume Sevillasse, et kohtuda ameeriklasega:)

Al-andalus, päev I

Kümnepäevane retk lõunasse tundus esimesel päeval miskipärast hapuks kiskuma. Esiteks pööras ilm vihmaseks ning mida lõuna poole sõitsime seda jahedamaks läks. Lõpuks nägime isegi lume ära, samal ajal kui Tartus toomemäel inimesed vist päikest võtsid ja õlut jõid. Kuid tõenäoliselt, kui eestis oleks ka kahe poole kilomeetri kõrgusele võikud sööma ronida, oleks seal veel ikkagi päris hea talvekliima.


Kuna meie kogu reisi ettevalmistus piirdus sellega, et me rentisime auto ja kaardi ning mõttes võtsime sihi kuskile Andaluusiasse, siis ei osanudki eriti kuskile sõita, kui olime auto kätte saanud. Mõte oli umbes järgnev, et sõidame 120-150km lõunasse, seal üks ilus kalju.. vaatame seda kaljut ja siis teeme plaane. Lisaks sellele "kihutasime" eelmisel päeval ka Lääne-Euroopa suurimasse kaubanduskeskusse "Bonair", mis koosneb 80 jalgpalliväljaku suurusele alale kokkukuhjatud poodidest. Paraku asjub seal ka Valenciale lähim spordikauplus Decathlon, kus müüakse igasugust matkavarustust, sh ka tol hetkel nii vajalikuna tundunud telke. Kihutamine tähendas paraku 2h pikkust sõitu liinubussiga.. 1.5h spordikaupluses kammimist ning siis jälle 1.5h tunnist tagasisõitu.. mitte et see linnast nii kaugel oleks, aga ühistransport kulgeb vahest päris aeglaselt. Kojusõites rippus meil käeotsas telk, kurk valutas ja muidu oli päris väsinud olla.


Hispaanias on maanteedega selline lugu, et on maksustatud kiirteed (päris kallid), tasuta kiirteed (pole igalpool) ning tavalised Tallinn-Tartu mnt tüüpi kaherealised "külavahe-teed", ehk sellised korralikud asfalteeritud teed, mis jooksevad kõikidest teeäärsetest asulatest läbi. Suurematest linnadest on muidugi võimalik mööda sõita, kuid meie valisime just selle sama "külavaheka" et sõita mööda randa lõunasse oma rahnu vaatama. Enamvähem sealt hakkas ka see tasuta kiirtee pihta... Igasatahes. Et oli neljapäeva pärastlõuna enne Suurt Reedet, siis rannaäärne tee oli täiesti umbes ning selle 120..150km läbimine võttis veidi üle kolme tunni. Hea oli see, et sai autoga kohanetud aga halb see, et teosammul liikuv autorivi ajab ikka lõpuks närvi, kui mõtled, et reisi lõppeesmärk jääb veel ligi 1000km kaugusele.. Atlandi ookeaniäärne siis. Tol hetkel hulkus mu ajusopis veel ka ringi mõte, et äkki põikaks ka korraks Portugali, kuid seekord siiski ei jõudnud.

Rahn nähtud tekkis mul tunne, et on paras aeg arstile pöörduda, sest kurk oli paari viimase päevaga ainult halvemaks läinud ning mõte ravimitest tundus sama erutav-vajalik kui Meka poole kummardamine muslimitele. Rumal oli aga see, et tung haaras mind kuurortis ning ette jäi ühe kohaliku röövelarstipraksis. Pooletunnise kurguvahtimise-mesijutu kuulamise eest tuli taskut kergitada 100 euri eest. Öeldakse, et loll saab kirikus ka peksa.. ning ka seda, et jumal kaitseb lolle ja joodikuid. Viimast ma enam ei usu ja esimene leidis jälle kinnitust. Kuigi jah, teenused ongi siin räigelt kallid. Ükskord käis meil elektrik, kes korkide vahetamise ja kahe stepsli isoleerimise eest kasseris oma pooletunnitöö eest 220 euri. Hea et seda ise ei pidanud maksma...


Igaljuhul.. viienda aprilli õhtul uinusin rahulikult, kümnepäevane reis ja samapikk antibiotsi kuur alustatud. Ümberringi sadas vihma ning rahakotis olid väiksed ettenägematud puudujäägid. Telgi lahtikakkumiseks ei leidnud hea põhjust, sest auto mille rentisime, Lancia Musa oli täitsa avar, ning toolid alla klapitult oli ruumi ka magada. Valenciast 300 km lõunapoole ööbisime Lorcas otse kindluse kõrval, vihm põristas vastu katuseplekki ning uni tikkus kiirelt ligi.

.. ja kuramuse fotokal on sensor räpane - st seda, et kõikidel reisil tehtud piltidel on mingid nõmedad jäljed peal. Loodan, et leian siit kuskilt ühe töökoja, kes sensorile uue elu suudab siisse puhuda.

... al-andalus ehk Andaluusia ehk Hispaania lõunapoolseim communidad

Külalised

.. käisid. Kõigepealt enne meie reisi Andaluusiasse Traat, Mariona ja Traadi õde ning ta novio. Peale reisi aga Sten, Merilin ja Krissu vanemad. Tore on, kui külalisi käib. Tore on. Ja alati kui nad lähevad, tekib selline Eesti igatsus. See on vist see tunne, millepärast ma arvan, et must ei saa eales alalist immigranti ei Hispaanias ega kusagil mujal. Kliima on siin mõnus, ümberringi on inimesed ka toredad.. aga suurem osa sõpru on siiski eestis. Niiet.. Juuli lõpus pöördun koju tagasi..


.. ja pealegi, mulle vist hispaania kliima ei sobi. Nüüd kummitab mind angiin..
.. ja nüüd üritan mingi ajaga ka oma reisist Andaluusiasse kirjutada ja pilte postitada.. Reis oli igastahes vägev.. Hispaanial on ikka sada nägu.

tegelikult on ilm halb...

.. ja kevad, mis kaks kuud tagasi justkui imeliselt end näole andis, on tänaseks taandunud Gibraltari taha. Suurest hirmust, et sinna ta ka jääb, lähme üritame ta Gibraltarilt ise ära tuua. Väikse vembu abil peaks ta tagasimeelitamine isegi ilma Marokosse põikamata õnnestuma. Eks saab näha. Missioon peaks aset leidma 5-15 aprill - siis kui Hispaanias parasjagu Semana Santa ning seeläbi ehk ka kevad veidi leebem ja vähem kapriissem.

Tee saab olema raske, sest luure on ka kohalikel tänavatel tabanud hekseldavaid usufänne, rääkimata meie käänulisele teele jäävast Granadast ja Sevillast. Veidi rahustab maha salainfo, et peale hirmutava välimuse, pole neil grupeeringutel Klu-Klux-Klanniga midagi ühist. Igaljuhul hoiame meeled värsked ja relvad laetud.
Vahepealsetele aegadele tagasivaadet tehes, ei kerkigi esile muud kui raskused. Märsti esimesel kolmel nädalal üritasid kohalikud traditsiooniterroristid igapäevaselt õhata linnavalitsuse esist platsi. Viimasel viiel päeval jõudsid linna aga lisajõud, ning lisandusid veel äkklõhkamistena kella kaheksased plahvatused. Pidev põiklemine lõhkevate pommide-rakettide vahel võtab isegi meiesugused tippsportlased võhmale kuid kõige tipuks tuli ka ristteedel paiknevatest põlevatest polüuretaan-kujukeste- mürkainete-rikastest-lõketest eemale hoiduda. Õnneks saabus meile appi Markus Saksamaalt, kes prille disainides pilku teritanud. Kesklinnast põgenedes oli koduteel täitsa julge. Uue sõbra vaheda pilgu all ei suutnud keegi meid enam üllatada. Edaspidistest sekeldustest hoidumiseks, pakkus parima strateegilise plaani välja mu alati geniaalse ajastusega kurk. Erkpunaseid signaale tõlgendades, sai targu neli viimast Las Fallase päeva kodus teed rüübates mööda saadetud. Päris täpselt ma juhtnööre ei järginud, kuid pragada ka ei saanud. Et vaim on meil terav nagu nael ja keha pingul nagu vedru, siis vahest tuleb ka pilvede vahele jumalatele külla minna, et koos rammukatsudes auru välja lasta. Nõnda olengi iganädalaselt käinud saalis kunstmäge vallutamas. Jumalad on vist suurest paugutamist Valenciast mõneks ajaks jalga lasknud, sest saalis neid igaljuhul pole. Kuid mõnel lõunaosariigis tehtud matkafotol on tunda juba jumalate lähedust. Ehk toome parimad jumalused koos Kevadega tagasi, et meid järgnevail nädalail väisavatel sõpradel-sugulastel ka kellegagi tamme oleks kaksata.
Nüüd aga mõneks ajaks jälle eetrivaikust. Kui vaikus üle viskab, siis ehk aitab kuulamisjanu leevendada kaasmaalase veebipäevik.