Eile õhtul tehtud autorretrato. Eile oli üldse selline päev, et liikusin omajagu kaameraga ringi ja klõpsisin väheke. Mässamist muidugi rohkem kui tulemust, kuid mõni pilt sai siiski üles ka riputatud. Pildistamine on omamoodi teraapia - tegeled pildistatavaga nagu objektiga. St sa ei vaatle enam kogu pilti vaid otsid kaadrit. Sätid ja punnitad... võimalusi on ju tuhandeid - mis iso, mis white-balance, mis säri, mis ava, mis objektiiv ja mis vaatenurk. Mingist hetkest muutub see obsessiivseks - võid teha järjest 20-30 peaaegu ühesugust pilti, kuid iga järgmist tehes on tunne, nagu nüüd oleks asjad paremaks läinud. Hiljem kodus lased 29 pilti maha ja see mis alles jääb, ei ole ka just kõige parem. Autoportreega ei viitsinud nii palju jännata. Tegin 2 võtet - esimesel ei mahtunud pea peale :D Hiljem muutsin photoshopis kadreeringut, sest selleks et pildile mahtuda, tekkis mul kuidagi üsna imelik poos.

Minu jaoks on ikkagi apelsini- ja mandariinipuud täielik müstifikatsioon. Siin on neid kõik kohad täis. On apelsinipuude alled, väikesed pargid ja apelsinipuudega aiad. Palmid pole pooltki nii müstilised, kui mõte sellest, et sõidad rattaga, sirutad käe välja ja haarad puult apelsini. Kohe üldse ei suuda seda uskuda. Eile oli korterikompanjoni sünnipäev, mida ta pidas linnast veidi väljas ema majas. Neil oli seal terve aed apelsinipuid täis. Nagu meil õunaaiad. Paraku kujuneski apelsiniaed minu suurimaks elamuseks, sest sünnipäev oli selline eriti rahulik-vaikne.. mõned tantsisid salsat mõned passisid niisama. Kella ühe paiku öösel liikus enamus seltskonnast salsaklubisse kandasid keerutama, kuid kuna minu salsa-touch pole eriti arenenud, siis läksin mina ühte rokikasse.

Kui eelmine kord ühel livel käisin, siis kirjutasin, et inimesed olid üsna apaatsed ja nii. Kuid selles rokiklubis olid asjad teisiti. Polnud küll bändi aga oli kaks DJ-d, kes mängisid läbisegi hitte Franz Ferdinandilt, The Kingsilt, Interpolilt, Wolfmotherilt ja teistelt samasse nisshi kuuluvatelt bändidelt. Ning need DJ-d polnud mingid lihtsalt muusikavahetajad vaid nad ikka elasid täiega kaasa sellele muusikale. Eriti äge oli lesbiDJ (no andke andeks, aga see oli lihtsalt lesbi-stereotüüp), kes elas täiega sisse sellesse muusikasse mida ise lasi. Ja kogu baar lainetas. muusika rütmis.. Vahepeal lainetas ka letipealne ;) Tahaks Tallinnas ka sellist kohta. Von Krahl nagu ja ei ole ka.. ja Krahlis pole venti.

.. aga koju jõudsin kell neli.. täitsa vara siinset ööelustandardit arvestades.. Kui eestis on kell 4-5 paiku koju jõudmine enamvähem et peo lõpus, siis siin tähendaks see ajaliselt u 8 paiku hommikut. Õhtust süüakse ka hiljem, arusaadav ju :)

Ja kõige lõpetuseks veel üks moment Valenciast: kõige peenem maja mida ma oma silmaga näinud olen :)