Monday, December 18, 2006

Jõulukinkide ostmisega läks nii nagu läks - st et eriti hästi ei läinud. Ära väsitas ja vaimu nüristas. Nüüd pakin asju. Peaksin tegema enda jaoks ühe väikese etapi kokkuvõtte - esimene semester Hispaanias hakkab lõpule jõudma.

Hetkel.. pakin asju. Kuradi palju asju on ja kott on nii väike. Mida peaks inimene endale kolmeks nädalaks kaasa võtma? Hambaharja, deodorandi, kaks paari pesu ja sokke. Need mahuvad peaaegu et rahakotti ka ära. Ent peale seda hakkavad tulema moodsa aja vidinid, mis ma olen enda elule lisaväärtuse loomiseks soetanud, kuid mida elu põhivajaduste rahuldamiseks tarvis pole - fotokas, läpakas, raamat(ud), veel riideid, veel jalanõusid jnejnejne.. ja nüüd ma ei saagi ilma nende asjadeta hakkama. Seni kuni mul neid pole - siis pean õppima ilma toime tulema. Manifesteerin siin praegu endale, et tulengi Eestisse a la vöökotiga - kogu pahna jätan maha... kardan, et ei toimiks.

.. vihkan emoticone. Usun täitsa siiralt, et mu kirjakeel on tänu emoticonidele kannatada saanud - enam ei ole vaja oma sõnadega nii täpselt või osavalt olukorda/emotsioone kirjeldada. Piisab sellest kui lisad lause lõppu/keskele/algusesse märgi :) või :( . Kõik saab öeldud. Kübermaailma rämpstoidust tulvil aju tahaks loputust ja restarti. Kusjuures - jubedalt tahaks koguaeg neid emoticone sisse trükkida, et seeläbi oma emotsiooni selgemalt väljendada, kuid üritan ilma. Pingutan! Kuid ehk ongi tegu uusaja kirjavahemärkidega? Varsti tekivad ka emoticonide kasutuse kohta reeglid. Raudselt on need juba praegu olemas, mina lihtsalt oma piiratud maailmavaate tõttu ei ole sest midagi kuulnud... aaa.. seda, et ".." ja "..." märkidest ma siiski loobuda ei suuda. Mu jutt lihtsalt vajab väikeseid mõttelünki/pause :)

.. kõik riided on mustad. Sest sel nädalal on koguaeg nii olnud, et kui tahan oma asju pesta, siis parasjagu pesumasin väntab Nestori riideid raputada. Pesta ju saaks, aga kuivatada pole korraga kuskil.. Tavaliselt pole ka kuskile kiiret selle pesemisega, kuid nüüd .. mis nüüd siis saab.. tulen tagasi jaanuaris ja hakkan siis asju pesema... ei tundu isuäratav
.. asjad on peaaegu et koos. Taksoni jääb veel tund ja kaksteist minutit...

.. ja juba 12 tundi hiljem ...

...liitusin ma ühe-miili-klubiga. Khm :) ja ma ei tee seda wc-s ega stjuaardessiga (damn!) vaid hoopis oma istekohalt, kust avaneb hetkel suurepärane vaade Alpide lumistele tippudele (allapoole paraku ei näegi, sest siis lõikavad pilved vaate.. õnneks jääb mulle parem pool). Mind on muidugi alati pilvede-vaated "erutanud". Sellest ka siis mu uus liikmelisus - blogin miili kõrguselt või veidi madalamalt, eksole.. ega ma ei mõõda!!! Jah.. ja just praegu, mõned meetrid ,sajad või tuhanded minust all pool kihutas mu vaatevälja üks imepisike hävitaja.. nagu lind, ainult et kahest torust toss taga.. Rahulik on siin pealpool pilvi. 57 kraadi külma ja päike paistab. Kurat ja põrgu - läbi akna selliseid vastuolusid tunnistada ei tahaks, arvestades veel seda, et kõike seda sooja ei suuda isegi aknaluuk kinni hoida, mille ma oma kehatemperatuuri säilitamise nimel alla pidin laskma. Lõõskab nii see gaasikera.. tunnetad põrgu lähedust kui samaaegselt oled paradiisile lähemal kui kunagi varem või hiljem.. ainult kosmonaudid pääsevad kaugemale. Paradoksid on lahedad..

Kas nüüd peaks kuulama Airi? või Sigur Rós-i? Rós täitsa sobib nende pilvpehmete väljade taustale..

Eile tegi mulle Hispaania hispaaniat. Peaaegu, et tegigi ära.. Ja siis hiljem sain aru, et noh.. et Hispaania teebki koguaeg hispaaniat.. niiet vahet polnud. Tellisin endale kella üheks takso. Ja mida polnud, oli takso. Hea, et ta lõpuks ikkagi tuli.. no mingi 20 minutit hiljem. Vahe Tallinnas tellimise ja tänavalt haaramisega on see, et kui tellid, siis saad odavamalt. Siin on vastupidi - sisseistumis tasu on ligi viis euri.. Millest sul tegelikult täitsa suva on, kui mõtled, et pagan - buss Barcelonasse läheb 20 minuti pärast ja kõik kuradi valgusfoorid on koguaeg punased. 1.38 jõudsin bussijaama - kaks minutit bussi väljumiseni. Jooksin näost punane siis platsi ja noh - Hispaania - tühjus! ... ja nii ootasin veel 20 minutit bussi.. Edasi sujus kõik hästi, sest suutsin mingis eriti ebamugavas poosis magada terve sõidu, mis kestis kella 7.30ni (7.00 asemel).. eriti kangeks kont ei jäänudki, nii et kurta pole millegi üle. Lennujaama sai ka enamvähem lihtsalt - metrooga ja ühe ümberistumisega. Siiamaani kõige parem check-ini kogemus ka nüüd Kataluunja pealinnast.. kõik läks eriti libedalt ja kiiresti. Tabasin ära, et kui ma oleksin Hispaanias praegu turist, siis saaksin oma keelega ikka hakkama. Eestisse pöördudes on nii hea mõelda.. ja eks ma seda ka selleks teen, et enesetunne veelgi parem oleks..

.. aa.. ja peale kõige muu saab eesti-õhuga lennates ka värsekeid (või kui värsked on pühapäevased lehed?) lehti lugeda. Eesti keeles ja puha!

Vahekokkuvõte minu esimesest poolaastast on.. ... selline, et ei oska midagi muud öelda, kui et aeg läks lennates. Ja mõteldes.. ja laiseldes.. ja siis jälle veidi töötades.. ja liigutades... ja mõteldes ning laiseldes? Ning tabasin ära, et mulle meeldib Hispaania ja mulle meeldib see rahvas. Eestil ja eestlastel on Hispaania ja hispaanlastega palju rohkem ühist, kui ma varem arvasin.. ühesõnaga - murdsin oma stereotüüpe. Küllap on selle kõige üheks põhjuseks fakt, et Hispaania on vaid 10-15 aastat meist rohkem demokraatlik/avatud riik olnud. Seega pole protsessid nii kaugele arenenud nagu Itaalias või Saksamaal - sealsed inimesed tunduvad mulle hoopis võõramad.. Ning pole need mandrihispaanlased ka midagi nii kuumaverelised kui mehhiklased/itaallased/venelased.. kuid eestlastest südamlikumad muidugi.

Muidugi - ma olen eestlane ja sellest mulle täitsa piisab, kuid ühe asja võtaksin hea meelega Hispaaniast kaasa.. või et võtaks eestist ära ja paneks .. ei tea kuhu. Valencia - siin ei ole jõlle! Aga eesti-õhus juba on! Ja neid on peale selle veel terve Tallinn täis! ning samuti on neid Tartus.. ja kui silmad lahti teha ja linnadest välja vaadata - on kõik kohad neid täis. Valencias ei kakle tavaliselt inimesed tänaval ja üldiselt ei viska keegi sulle sellist pilku, et kui kohe oma silmi maha ei löö siis löön mina sinu! Seega, nagu ütlesin - on mulle Hispaanias meeldima hakanud ja soovitan seda kõigile! Ptui.. tegelt ei soovita ka.. neil niigi palju probleeme immigrantidega.. aga ära tasub kaeda/kogeda

Mõtelda on vaja. aegajalt.. enda ja maailma üle. Mitte, et seeläbi asjad kristallselgeks saaksid ja et seeläbi tõeni jõuaksid - aga sisemise rahuni või vähemalt poolel teel selleni olen küll. See ongi keskkonna vahetusega kaasas käiv suurim võit ja võlu ja valu. Tunnen ennast värskelt - täis teotahet ja indu.. kuid ka tõdemust, et asjade nimel, mis ei ole pingutamist väärt ei ole ka mõttet pingutada.. põhimõtteid juurde pole tekkinud ja ära pole kadunud.. ja mõtted ongi pidevas muutumises.. Kuid pea pole pulki täis! Jah.. ja kõik on võimalik (st kõik ei ole.. aga kes teab see teab.. Kiwi! :)

... ning Tallinnas võttis mind vastu Londonish - ilma nagu polegi! Tere Eestimaa!

Thursday, December 14, 2006

Külma pole olemas, on vaid kehv varustus - nii ütles mulle isa. Ja peaasjalikult tuleb taga nõustuda, sest kui külmakraadid tõsiselt alla nulli ei lange, pole vist eestlasel sünnis külmast rääkida. Kuid hirmsasti tahaks. Sooviksin lausa sajatada. Sest nädalavahetusel oli pagana külm. St, kehv varustus :) Õigemini - polnudki peaaegu et varustust. Riideid oli täitsa parajalt ringi matkamiseks, kuid mitte peatumiseks. Ja ega ilm eesti mõistes jahe polnudki, kuid "kui ilm vilu, on ka alasti rannas jahe"... Nädalavahetuse saatsime mööda kusagil 700-900m vahel - st laager oli kuskil 750 peal aga matkates liikusime üles poole ka. Mäed olid toredad. Sel kõrgusel on mäed veel täitsa rohelised, seda võib isegi Hispaania kohta öelda - kuigi ega siin eriti metsa pole.
Et eelmisel nädalal oli pikk nädalavahetus - puente - siis suurem osa matkaklubist (ca 15 in.) lahkusid Valenciast juba neljapäeva varahommikul. Need, kel linnas midagi teha oli - kel töö, kel kool - liitusid laagriga päev hiljem. Mina pluss kolm matkahimulist jõudsime siis mägedesse reede õhtuks. Pidu oli parajas vinnas ja rahvas lõbus.. mina hakkasin külma täheldama :)
Ettekujutus sellest club de montan~ast oli mul muidugi väheke teistsugune. Pea kõigil olid kaasas klapptoolid ning söömine-joomine toimus sellises moodsas kuppeltelgis, kuhu mahtus 20 inimest sisse küll - keskel laud ja selle ümber toolid. Igaüks järas rohkem ise oma kotist, joogid ehk käisid väheke ringi. Ööbisime kämpingus, kus olid wc ja väike Hanzu-Grete maja. Saksa pensionärid kolisid vist Hispaaniasse oma kõrget pensioni nautima ning kämpinguga teenib ju pisikese lisaraha ka. Et talveperioodil just eriti palju inimesi kämpingus ei käi, polnud ka "sanitaarehitises" sooja vett. Kuid lahked sakslased lubasid õhtul oma vannituba soojaks dushiks kasutada. Dush oli tore, kuid veelgi mõnusam oli vannituppa astudes tunda saunalõhna. Kahjuks muidugi sauna ei köetud ning kontidest jäi külm välja peletamata. Hanzu-Grete majast - oli teine selline tore tare-tareke, eemalt meenutas palki, kuid tegelikult oli prusskonstruktsiooniga. Saunalõhna see muidugi ei devalveerinud.
Laupäeva hommikune matk lõppes lõunapausiga. Naisterahvas, kelle autoga ma mägedesse sõitsin kadus lihtsalt lõunapausi ajal märkamatult ära. Grupp jagunes siis kaheks - ühed jäid ümbruskonda läbi otsima, teised läksid parklasse. Sealt enam muidugi autot ei leitud - preili oli ühe auto kojamehe vahele mingi segase teate jätnud - et eksis ära, komistas korra-kaks ja hakkas hirmus ja kihutas Valenciasse tagasi. 260 kilomeetrit! Muidugi oli see paras jama jutt, sest hommikul oli ta mulle just maininud, et talle see seltskond ei istu (ta oli samuti esimest korda nagu mingi) - et naljad on ropud ja ta tahaks ära minna. Kuid sellisel viisil, et lihtsalt ütlemata poolelt matkalt uttu tõmmata, on ikka uskumatult loll tegu... meil oli samal õhtul grill ning mina passisin magamiskott ümber kere - nii oli kõht täis ja kere soe. Kurta polnud midagi. Roppudes naljadest ei saanud muust aru, kui visuaalsest poolest. Grupijuhil Sergiol oli kaasas dildo, mille ta tõmbas rummipudeli otsa. Seega sai pudel nimeks pollaron (polla =munn; ron=rumm; munnirumm.. kõlab ropult küll). Et dildo otsas oli auk, sai sellest nö pudeli jaosuunamiskork (või kuidas iganes seda ka nimetada). Kummalised naljad. Samas oli tal kaasas terve arsenal muusikariistu - kitarr, Iiriflööt, lõõtspill ja dzembetrumm. Vaikseid hetki sel õhtul polnud.
Pühapäeval väike kõrvalepõige koduteelt üheks pisikeseks jalutuskäiguks ja siis koju tagasi. Mägesid sai veidi nähtud ja rahulolu garanteeritud.



Veel mõned kiired mõtted/tähelepanekud:

Viimane nädal siin on kuidagi veniv - mõtted triivivad muutkui Eesti vahet. Nende viimaste nädalate/päevadega on alati nii - ükskõik kus oled - ikka on ärevus hinges ja pooletoobine olla. Kuid täitsa tore on mitte-nii-talvisesse Eestisse tulla - toas on vähemalt soe (erinevalt siinsetest oludest).

Uni on lahe asi. Vahepeal oli mul selline tunne, et ma ei näegi enam kunagi und. Nüüd näen igal öösel. Kummaline elumuutus - kuid tegelikult ju täitsa tore. Täitsa inimese moodi on kohe olla - et kool ja töö ja uni ka täitsa olemas.

Jõulukingid. Eriti raske teema. Kuid välismaalt tundub neid hoopis kergem leida olevat. Sügavasisulisi filosoofilisi mitmeplaanilisi kingitusi ehk mitte, aga toredaid jõulukinke on võõrastest kohtadest lihtsam leida - asju, mida Eestis pole.

Animatsioon. Loomi on iseenesest juba raske joonistada. Rääkimata nende käima panemisest. Üritan siin ja üritan, aga välja ei tule.. varsti peaks ikkagi midagi valmis ka saama...

Tsehhid. Räägivad omavahel tsehhi keeles ja minuga hispis. Pole lugu - saab pursitud küll. Ja üks säga, kellega täna kohtusime täitsa skvatib ja puha. Juba kaks aastat mööda Hispaaniat ringi skvattinud. Elust räägib, et töötab vahest aga muidu elab niisama - seepärast Tsehhist ära tuligi - seal polevat see võimalik. Eestis ka ju pole. Esiteks raha, teiseks kliima.. Looma-aia kirjususe tarbeks on kõik vajalikud. Mul ka vähe teistpidist mõtteainet, mille üle enne uinumist juurelda.

... ja see Hanzu tare-tarekese saunalõhn süstis musse üha tihedamini mõttesse kargava himu - leili tahaks!

Friday, December 08, 2006

Nii. Kui ühel heal päeval hakkaksid laest pudenema krohvi tükid ning pudenemine enam ei lõppekski, mida peale hakkaksid? Tõenäoliselt kutsuksid eksperdid, kes uuriksid-puuriksid ning ütleksid oma ekspert-arvamuse. Meil siin majas juhtus nii, et osades korterites muudkui laed pudenevad. Vannis pole soovitatav käia - muidu võib juhtuda, et pead alumiselt naabrilt rätikut laenama. Härrad käisid lõhkusid krohvi lahti ja toppisid oma ekspertnina igasuguste kihtide vahele.. Kuidas sulle meeldiks kogu perega oma korterist välja kolida ja lasta ehitajated oma maja konstruktsiooni kallale nokkima? Mulle eriti ei meeldiks.. Siin vist läheb aga nii. Ega eriti muret pole - niikuinii mõtlesin ju uue korteri otsida, aga kummaline ikkagi - kui ise ei otsi, siis olukord sunnib. Jaanuaris lõigatakse selle maja kõht lõhki nagu ahjuküpsel lõhel.

Täna oli meil kodus õhtusöök. Mitte midagi pidulikku, aga ära märkimist väärt sellepoolest, et külas olid neli Nestori klassivenda. Hispaanlased suudavad väga julmalt üksteisega vaielda - vahepeal on selline tunne, et kohe lähevad rusikad käiku. Tegelikult on aga tegemist parimate sõpradega, ning hetk hiljem lüüakse jälle klaasid kokku. Arutleti selle üle, kas kaugsuhted toimivad, kas netifoorumid on ainult vestluskohad või tänapäeva klubid, kus käiakse suhteid loomas.. arutati selle üle, millised on euroopa ja kuuba salsa erinevused. Arutati veel nii mõnegi muu asja üle, millest ma eriti aru ei saanud. Kui vahepeal hakkab tekkima tunne - "Noh, saan juba hispaania keelest aru küll.. nüüd võiks suhelda" - siis sellised kogemused sõidavad sajaga su egole sisse. Hea et midagigi aru sain.. üks mees ei hääldanud kordagi üheski sõnas S välja.. Lambruscost sai Lambruco.. sellest sain vähemalt aru. Ülejäänud sõnadega nii lihtsalt ei läinud.. eks näis mis homme saab.. lähen hispaanlastega loodusparki matkama. Metsa vist - seda siin eriti palju ei ole. Võiks öelda, et metsa on siin ümnbruskonnas vist isegi vähem kui mägesid. Metsavaimud, pange end valmis - eestlane tuleb!

Wednesday, December 06, 2006

Üle pika aja panin siis mõned märkmed kirja ning postitasin üles ka eelmisel nädalal kogetud festivali muljed.. Elu liigub omasoodu ja jube kiirelt. Peaks rohkem kirjutama, kuid ei suuda. Vahest viskangi mõned laused kuid salvestan need pigem mustandina - ei ole ju mõtet oma blogi läbustada. Näiteks sel nädalal kirjutasin päris pikalt sellest, kui jama on ikka eestis arhitekti reputatsioon: No vaadake kommentaare... arhitekt olla pole küll suurem asi...
jah.. enamik nendest kommentaaridest on tüüpiline netivaidlus, millesse tavaliselt ei soovitaks kellelgi süüvida. Seekord küll ise süüvisin ja lugesin pea kõik otsast lõpuni läbi. Kuidagi vastik hakkas.. algse artikliga pole sel arutelul vist küll suurt pistmist...

Siin hakkas täna nädalavahetus. 6 detsember on Hispaanias konstitutsiooni päev. 8ndal ehk reedel on siin ka vaba päev (ei tea mis püha, kuid näiteks on 8 detsembril Bulgariaas studentski praznik).
Kuna kolmap-reede on vaba, siis keegi neljapäeval ka ei tööta. Seega - järjepanu 5 vaba päeva. Homme lähen vist matkale.. ei taha siin linnas enam passida..

.. ja veel üks väike vaimustus selle kooli kohta. Peaks muidugi ühe korraliku posti kirjutama ja nii, aga seniks: Casa de alumnos ehk üliõpilas maja on selline hoone, mis on 24/7 lahti (v.a. 8-9 hommikul, mil seda maja koristatakse). Esimesel korrusel on chillout - telekad, diivanid jms. Teisel korrusel on õppimissaalid ja kolmandal mingid muud saalid, üliõpilasesindus ja muud. Tavaiselt olen päeval raamatukogus kuid kui raamatukogu 21.45 suletakse ning veel tööisu järel, kolin siia. Täna on paraku raamtukogu kinni ja see üliõpilasmaja hispaania tuupureid täis.. niiet eesti tuupur ei mahugi mujale kui diivanile bloogi kirjutama. Selline asi siis. Kuid koht on jällegi super.. ja idee!
REEDE: Blues.. Viimane kontsert

Blues solo? Korraga laulda ja harmooniumit mängida ei anna, kuid vaheldumisi on täitsa võimalik. Mõne aja pärast tuleb lavale pianist. Trall jätkub lihtsas bluusirütmis, mille vahele pikitakse ka keerulisemaid käike - nii harmooniumilt kui klaverilt. Veel üks pala ja laval on ka trummar. Rahulikult paneb rütmi taha käima ja peagi saab rütmimasin tervikuks saabuva bassisti abiga. Veel üks lugu tuleb ära oodata ja siis - lavale astub üks mustanahaline, vähemalt 150 kilo kaaluv bluusideemon. Hääl on võimas, tants veel võimsam, kuid need näoilmed ja grimassid, mida Angela Brown enda näole suudab manada, on kirjeldamatud. Ülejäänud kontsert sõidab meist lihtsalt üle. Ei tule enam hetke, mil suudaksid mingid argised jõulukingemõtted muusika üle trumbata. On ainult Angela. Laval tundub ta täitsa üksinda olevat, nii hästi täidab ta kogu selle bluusi ja värgi ära.. Kuid tegelikult mängib bänd ikkagi veel taustaks. Ja mitte üldse halvasti.. kuid see naine on NAINE :) Nii oma mõõdult kui "mõõdult". Ja saal plaksutab ja laualab kaasa.. Selline oli UPV Jazzfesti viimane kontsert - eelmisel reedel. (kuigi programmis oli ka veel Jam Session, kuid mis kujunes vaid ühe DJ poolt plaatide mängimiseks ühes maailma väikseimas jazziurkas).

Enne Angela Browni lavale tulekud polnud mul mingit bluesi isu.. Sellest sain harmooniumi mehe esimestest käikudest aru. Eelmistel päevadel toimunud kontserdid olid veidi teisest stiilist ja sügavad emotsioonid jätnud. Ei olnud sellist rahuliku bluusitiksumise tunned sees. Kuid Brown tegi asja ära. Õnneks.. Festivali võttis ilusti kokku.
NELJAPÄEV: Omar Sosa
Kui Kuuba muusik Eestis käis ei suutnud ta mulle erilist muljet jätta. Tihti on see kõik muidugi selle süü, et Jazzkaarel saab liiga suure annuse muusika ühe korraga kätte ning lõpuks ei suudagi seda kõike päris hästi enam salvestada/nautida. Siin üks-kontsert-päevas tempoga võiks aga üsna palju asju ära kuulata... ja ka midagi edaspidiseks pehmele kõvakettale salvestada.

Seekordne Omar Sosa oligi suurepärane. Elav ja elektrooniline. Muusika, mis käis ära nii Kuubas kui undergroundis. Kontsert oli super... kuid ometigi võttis mul sellesse muusikasse sisseelamine omajagu aega - kolmapäevane Henry Texier quartet oli täitnud vaimu millegi kummalisega - midagi ei tahtnud sinna enam rohkem mahtuda. Kuid Sosa oli võimas ja peagi vajusin ma tema muusikasohu, kust järgmised poolteist tundi ei tahtnudki välja rabeleda. Muusika on ikkagi võimas!

KOLMAPÄEV: Henry Texier Strada Quartet: tromboon, bass-saksofon, bassklarnet/B-klarnet/altsaksofon, kitarrist, kontrabass (mr. Henry Texier) ja trummar

Mõttehelid. Sacrifice oli ühe loo pealkiri. Kas see tähendas publiku ohverdamist läbi muusika? Sest kohati jääb selline mulje - laval on 6 muusikut. Nad alustavad kõik ühe meloodiaga ja siis hakkavad kõik järjepanu soleerima, ning finish on lõpuakord antakse jälle korraga kuuest pillist. Kui kõik lood sellised oleksid, siis võiksid nende lugude pealkirjad olla järjest Sacrifice1, Sacrifice2, jne.. Sest ühest hetkest muutub see padusoolotamine igavaks.. saksafoni ei õnnestunud lõhki puhuda, klarnet jäi terveks ja trummi ei löödud lõhki.. Kuid selle kõige nimel tundusid nad kõik vaeva nägevat... kuid õnneks:

Kõik algas ja lõppes sellega, et saksafonist üritas enda kopsu lõhki puhuda ning värvus näost punaseks. Sest pärast seda pääses laval lahti umbroheline psühhedeelia.. Mingist hetkest paiskusid hoopis rahvaviisijupid välja.. sellised meloodiad on mulle alati meeldinud. Neid pikiti ka mõne lühema soolojupiga kuid õnneks võttis muusika minu jaoks parema pöörde ja ei olnud enam "6-mehe-soolo-projekt". Kui nad kõik korraga oleksid soleerinud, siis oleks ehk asi kiiremini umbroheliseks kiskunud.. Rohelist veini kellelegi?

.. aga et kirjutada tuleb siis, kui mõte on värske.. ning muusika rütmis.. See kogemus on proovimist väärt. Peamine on mitte rütmist väljuda ning lasta sel kõrvus kumiseda. Nii on mõnus... mina visandasin mõned mõtted ja sketchid sel kontserdil paberile ja tunne oli super.. Kuigi alguses ajas mind padusoolotamine vihale, pöördus see kontsert minu jaoks festivali parimaks.