KOLMAPÄEV: Henry Texier Strada Quartet: tromboon, bass-saksofon, bassklarnet/B-klarnet/altsaksofon, kitarrist, kontrabass (mr. Henry Texier) ja trummar

Mõttehelid. Sacrifice oli ühe loo pealkiri. Kas see tähendas publiku ohverdamist läbi muusika? Sest kohati jääb selline mulje - laval on 6 muusikut. Nad alustavad kõik ühe meloodiaga ja siis hakkavad kõik järjepanu soleerima, ning finish on lõpuakord antakse jälle korraga kuuest pillist. Kui kõik lood sellised oleksid, siis võiksid nende lugude pealkirjad olla järjest Sacrifice1, Sacrifice2, jne.. Sest ühest hetkest muutub see padusoolotamine igavaks.. saksafoni ei õnnestunud lõhki puhuda, klarnet jäi terveks ja trummi ei löödud lõhki.. Kuid selle kõige nimel tundusid nad kõik vaeva nägevat... kuid õnneks:

Kõik algas ja lõppes sellega, et saksafonist üritas enda kopsu lõhki puhuda ning värvus näost punaseks. Sest pärast seda pääses laval lahti umbroheline psühhedeelia.. Mingist hetkest paiskusid hoopis rahvaviisijupid välja.. sellised meloodiad on mulle alati meeldinud. Neid pikiti ka mõne lühema soolojupiga kuid õnneks võttis muusika minu jaoks parema pöörde ja ei olnud enam "6-mehe-soolo-projekt". Kui nad kõik korraga oleksid soleerinud, siis oleks ehk asi kiiremini umbroheliseks kiskunud.. Rohelist veini kellelegi?

.. aga et kirjutada tuleb siis, kui mõte on värske.. ning muusika rütmis.. See kogemus on proovimist väärt. Peamine on mitte rütmist väljuda ning lasta sel kõrvus kumiseda. Nii on mõnus... mina visandasin mõned mõtted ja sketchid sel kontserdil paberile ja tunne oli super.. Kuigi alguses ajas mind padusoolotamine vihale, pöördus see kontsert minu jaoks festivali parimaks.