Külma pole olemas, on vaid kehv varustus - nii ütles mulle isa. Ja peaasjalikult tuleb taga nõustuda, sest kui külmakraadid tõsiselt alla nulli ei lange, pole vist eestlasel sünnis külmast rääkida. Kuid hirmsasti tahaks. Sooviksin lausa sajatada. Sest nädalavahetusel oli pagana külm. St, kehv varustus :) Õigemini - polnudki peaaegu et varustust. Riideid oli täitsa parajalt ringi matkamiseks, kuid mitte peatumiseks. Ja ega ilm eesti mõistes jahe polnudki, kuid "kui ilm vilu, on ka alasti rannas jahe"... Nädalavahetuse saatsime mööda kusagil 700-900m vahel - st laager oli kuskil 750 peal aga matkates liikusime üles poole ka. Mäed olid toredad. Sel kõrgusel on mäed veel täitsa rohelised, seda võib isegi Hispaania kohta öelda - kuigi ega siin eriti metsa pole.
Et eelmisel nädalal oli pikk nädalavahetus - puente - siis suurem osa matkaklubist (ca 15 in.) lahkusid Valenciast juba neljapäeva varahommikul. Need, kel linnas midagi teha oli - kel töö, kel kool - liitusid laagriga päev hiljem. Mina pluss kolm matkahimulist jõudsime siis mägedesse reede õhtuks. Pidu oli parajas vinnas ja rahvas lõbus.. mina hakkasin külma täheldama :)
Ettekujutus sellest club de montan~ast oli mul muidugi väheke teistsugune. Pea kõigil olid kaasas klapptoolid ning söömine-joomine toimus sellises moodsas kuppeltelgis, kuhu mahtus 20 inimest sisse küll - keskel laud ja selle ümber toolid. Igaüks järas rohkem ise oma kotist, joogid ehk käisid väheke ringi. Ööbisime kämpingus, kus olid wc ja väike Hanzu-Grete maja. Saksa pensionärid kolisid vist Hispaaniasse oma kõrget pensioni nautima ning kämpinguga teenib ju pisikese lisaraha ka. Et talveperioodil just eriti palju inimesi kämpingus ei käi, polnud ka "sanitaarehitises" sooja vett. Kuid lahked sakslased lubasid õhtul oma vannituba soojaks dushiks kasutada. Dush oli tore, kuid veelgi mõnusam oli vannituppa astudes tunda saunalõhna. Kahjuks muidugi sauna ei köetud ning kontidest jäi külm välja peletamata. Hanzu-Grete majast - oli teine selline tore tare-tareke, eemalt meenutas palki, kuid tegelikult oli prusskonstruktsiooniga. Saunalõhna see muidugi ei devalveerinud.
Laupäeva hommikune matk lõppes lõunapausiga. Naisterahvas, kelle autoga ma mägedesse sõitsin kadus lihtsalt lõunapausi ajal märkamatult ära. Grupp jagunes siis kaheks - ühed jäid ümbruskonda läbi otsima, teised läksid parklasse. Sealt enam muidugi autot ei leitud - preili oli ühe auto kojamehe vahele mingi segase teate jätnud - et eksis ära, komistas korra-kaks ja hakkas hirmus ja kihutas Valenciasse tagasi. 260 kilomeetrit! Muidugi oli see paras jama jutt, sest hommikul oli ta mulle just maininud, et talle see seltskond ei istu (ta oli samuti esimest korda nagu mingi) - et naljad on ropud ja ta tahaks ära minna. Kuid sellisel viisil, et lihtsalt ütlemata poolelt matkalt uttu tõmmata, on ikka uskumatult loll tegu... meil oli samal õhtul grill ning mina passisin magamiskott ümber kere - nii oli kõht täis ja kere soe. Kurta polnud midagi. Roppudes naljadest ei saanud muust aru, kui visuaalsest poolest. Grupijuhil Sergiol oli kaasas dildo, mille ta tõmbas rummipudeli otsa. Seega sai pudel nimeks pollaron (polla =munn; ron=rumm; munnirumm.. kõlab ropult küll). Et dildo otsas oli auk, sai sellest nö pudeli jaosuunamiskork (või kuidas iganes seda ka nimetada). Kummalised naljad. Samas oli tal kaasas terve arsenal muusikariistu - kitarr, Iiriflööt, lõõtspill ja dzembetrumm. Vaikseid hetki sel õhtul polnud.
Pühapäeval väike kõrvalepõige koduteelt üheks pisikeseks jalutuskäiguks ja siis koju tagasi. Mägesid sai veidi nähtud ja rahulolu garanteeritud.



Veel mõned kiired mõtted/tähelepanekud:

Viimane nädal siin on kuidagi veniv - mõtted triivivad muutkui Eesti vahet. Nende viimaste nädalate/päevadega on alati nii - ükskõik kus oled - ikka on ärevus hinges ja pooletoobine olla. Kuid täitsa tore on mitte-nii-talvisesse Eestisse tulla - toas on vähemalt soe (erinevalt siinsetest oludest).

Uni on lahe asi. Vahepeal oli mul selline tunne, et ma ei näegi enam kunagi und. Nüüd näen igal öösel. Kummaline elumuutus - kuid tegelikult ju täitsa tore. Täitsa inimese moodi on kohe olla - et kool ja töö ja uni ka täitsa olemas.

Jõulukingid. Eriti raske teema. Kuid välismaalt tundub neid hoopis kergem leida olevat. Sügavasisulisi filosoofilisi mitmeplaanilisi kingitusi ehk mitte, aga toredaid jõulukinke on võõrastest kohtadest lihtsam leida - asju, mida Eestis pole.

Animatsioon. Loomi on iseenesest juba raske joonistada. Rääkimata nende käima panemisest. Üritan siin ja üritan, aga välja ei tule.. varsti peaks ikkagi midagi valmis ka saama...

Tsehhid. Räägivad omavahel tsehhi keeles ja minuga hispis. Pole lugu - saab pursitud küll. Ja üks säga, kellega täna kohtusime täitsa skvatib ja puha. Juba kaks aastat mööda Hispaaniat ringi skvattinud. Elust räägib, et töötab vahest aga muidu elab niisama - seepärast Tsehhist ära tuligi - seal polevat see võimalik. Eestis ka ju pole. Esiteks raha, teiseks kliima.. Looma-aia kirjususe tarbeks on kõik vajalikud. Mul ka vähe teistpidist mõtteainet, mille üle enne uinumist juurelda.

... ja see Hanzu tare-tarekese saunalõhn süstis musse üha tihedamini mõttesse kargava himu - leili tahaks!