REEDE: Blues.. Viimane kontsert

Blues solo? Korraga laulda ja harmooniumit mängida ei anna, kuid vaheldumisi on täitsa võimalik. Mõne aja pärast tuleb lavale pianist. Trall jätkub lihtsas bluusirütmis, mille vahele pikitakse ka keerulisemaid käike - nii harmooniumilt kui klaverilt. Veel üks pala ja laval on ka trummar. Rahulikult paneb rütmi taha käima ja peagi saab rütmimasin tervikuks saabuva bassisti abiga. Veel üks lugu tuleb ära oodata ja siis - lavale astub üks mustanahaline, vähemalt 150 kilo kaaluv bluusideemon. Hääl on võimas, tants veel võimsam, kuid need näoilmed ja grimassid, mida Angela Brown enda näole suudab manada, on kirjeldamatud. Ülejäänud kontsert sõidab meist lihtsalt üle. Ei tule enam hetke, mil suudaksid mingid argised jõulukingemõtted muusika üle trumbata. On ainult Angela. Laval tundub ta täitsa üksinda olevat, nii hästi täidab ta kogu selle bluusi ja värgi ära.. Kuid tegelikult mängib bänd ikkagi veel taustaks. Ja mitte üldse halvasti.. kuid see naine on NAINE :) Nii oma mõõdult kui "mõõdult". Ja saal plaksutab ja laualab kaasa.. Selline oli UPV Jazzfesti viimane kontsert - eelmisel reedel. (kuigi programmis oli ka veel Jam Session, kuid mis kujunes vaid ühe DJ poolt plaatide mängimiseks ühes maailma väikseimas jazziurkas).

Enne Angela Browni lavale tulekud polnud mul mingit bluesi isu.. Sellest sain harmooniumi mehe esimestest käikudest aru. Eelmistel päevadel toimunud kontserdid olid veidi teisest stiilist ja sügavad emotsioonid jätnud. Ei olnud sellist rahuliku bluusitiksumise tunned sees. Kuid Brown tegi asja ära. Õnneks.. Festivali võttis ilusti kokku.