ajaa.. kuna preili Kristiina korraldab homme meil jälle mingi peo, siis lihtsalt ei saanud muudmoodi, kui lükkasin viimase olengu pildid ka üles... kliki pildil!

ambavalust..

Tarkusehammastel on vist tõsi taga. Viimasel kahel-kolmel päeval tekitab see ambakasv sellist ebamugavust, et ei tahagi targaks saada, kui selline peaks olema hind. Kõiges peab vist süüdistama raamatut Spaanja ajaloost, millele olen viimasel ajal rohkem tähelepanu pühendanud, kui lollile kombeks. Tarkusehamba näol on vist tegemist ületreeninguga - nähtusega, mille all kannatab ka mu parem säär :) Õnneks ei ole see tingitud varbaga maalimisest ega filmide monteerimisest - põhjus on palju proosalisem... Jooksmine, jooksmine, jooksmine!

Tõsi ta on, et sport teeb liiga. Kuigi ei tohiks. Eks loll on ikka loll ja sureb ka lollina.. ja tark ei saa see just mitte olla, kui liiga suure koormusega treenida. Kus mujalt tuleks valutava sääre põhjust otsida. Õnneks pole asi kriitiline vaid lihtsalt algusjärgus - nüüd võtan jooksmiselt tempo maha ja teen teisi asju.. kuid väga raske on vastu panna soovile minna jooksma, kui on jaanuar, väljas paistab päike ja sooja on kakskümmend kraadi.. ning kaks sammu jooksurajalt kõrvale on Vahemeri.. vehklemine on ju muidu küll tore, aga saal on ikkagi saal.

Eile panin oma treeningutes püsti ka esimese verstaposti - tegin ajapeale miilijooksu. 5.56 polnud küll ehk päris see aeg, mida silmas pidasin, kuid arvestades seda, et trenni pole ka selle nimel tehtud, võib loota ainult paranemist. Kuu-kahe pärast teen järgmise kontrolljooksu..
.. ja laupäeval on ülikoolis mingi pisike vehklemise võistlus.. saab ka ehk mingeid kokkuvõtteid teha..

.. ja see, et siin täna ainult oma spordist räägin, ei tähenda seda, et ma sportlaseks olen hakanud. Lihtsalt varem pole siin sellest suurt kirjutanud, kuigi see on osa mu spaanjast..

.. lõpetuseks palve kõikvõimsa poole: Almighty voodoo king! leave my fucking tooth alone, Your Majesty!

äkki võtan end veel kätte ja kirjutan siia midagi pikemat..
eelmisest nädalast.. sellest kuidas väljas sai käidud.. ja mida veel tehtud..
kuid et eetrivaikus katkestada, riputasin üles selle pisiklipi

Bocadillo ühes käes ja veepudel teises - nii ma praegu istun siin oma arvuti taga ja toksin ninaga tähti. Kõht on tühi - sööma peab. Janu on - jooma peab. Mõlemad käed kinni, aga bloogi peab ju kirjutama.. khm, toksima!

Mul on viimasel ajal kergel maal elamise tunne tekkinud. Noh.. tead tänaval vaatavad inimesed otsa ja naeratavad. Ükskord ma ei naeratanud vastu ja üks härra tõstis ka ja lehvitas ning ütles tere.. Seepeale oli mul ka nägu naerul. Kõige õnnelikumad on inimesed kella 7 paiku - siis lõppeb tööpäev ja naeratavate nägudega inimesed jalutavad igal pool vastu. Peale kooli. Seal on pooled inimesed eksamitest näost hallid. Kuid pikki hispaanlaste lõunapause ei sega see kedagi tegemast. Siis on ikkagi suud kõrvuni, laudade vahel hõljub mõnus jutumulin jne.

Üldsegi. Miks on mul lapsepõlvest meeles mingi selline "söögilaua-ei-räägita" moodi mühatus. Kes seda ütles, ei mäleta.. Äkki maal vanaema juures? Igastahes.. sealt see tuleb, et kui eestlasele tuhli ja nott ette lükata siis kohe jutt vakkab. Olen viimasel ajal teadlikult oma mõistust lahti häkkida ja selle proge sealt maha võtta, mis süües vait käsib olla. Vahest isegi õnnest. Ja siis eile mu kompanjeero-de-piiso ei öelnud eile õhtusöögi ajal peaaegu et midagi. Tüdruk sõber oli tal ka vait. Küsisin siis, et mis toimub.. midagi lahti või? Mehel oli lihtsalt nälg. ja tütarlaps väsinud. Järelikult polegi vaja koguaeg lauas muliseda - võib oma sõnaahtruse kompleksist end lahti öelda.

Pueblo elu juurde tagasi tulles - magada pole mõtekas, sest muidu jääks pool külaelu kuulmata. Mõned päevad tagasi tundus mulle, et mõistus hakkab ise-ka-ei-tea-kuhu sõitma. Eile öösel vaatasin kella poole viieni Ice Age 2 multvilmi ja siis hakkas jälle pihta - kukk kurat kireb... järelikult peaks koitma. Kuid mumeelest oli seltsimees Kuke biokell täitsa mööda, sest ainuke valgus, mis kuskilt paistis oli tänavavalgustus.. ja ekraani kuma minu näos. Enne seda kuulsin veel paar õhtut tagasi enne uinumist kassikontserti.. Peemot ja Woland on Valencias või?

Ja nüüd siit tänane vanasõna-tarkustera: Kes hilja voodi läheb, see hilja voodist tuleb.. sest pärast kukkesid, kasse, kanu ja jääaega magasin ma hommikul sisse. Ühe käega pesin hambad puhtaks, teisega panin riidesse.. ninaga pesin nägu.. siis hüppasin ratta selga väntasin kooli ja prantsatasin arvuti taha oma jõuludokki kokku monteerima.. Kell kaks sain aru, et see mis koriseb pole mitte heliefekt vaid mu kõht.. ja see mis tilgub pole lagi vaid mu pärani lõuad (muidu tilgub siin lagi pagana tihti).. siis meenus, et eile lõunast saadik polnud nagu midagi söönud.. ja jõulusöökide vahtimine tundub sellises konditsioonis vale otsus.. Läppar kotti ja Toni pizzasse...

.. pärast poolt tundi oli tõesti parem olla :)

Hola!
Viimasel ajal ei olegi tahtnud midagi öelda. Või kui on tahe tekkinud, siis on see tavaliselt arvutist eemal olles - et paned laused kokku ja mõtled, et pagan - see võiks kirjapanduna päris hea olla. Kümme minutit hiljem elad oma elu edasi ja kogu blogi värk on meelest pühitud. On ka muidugi mingid teemad, mis kungia meelest ei lähe, kuid siiski ei viitsi neist järjepanu kirjutada.

Täna käisin spordipoode otsimas.. leidsin vähe. Tegelikult on siinse suurima kaubamaja El Corte Inglesi spordiosakond pindlalalt kindlasti suurem kui ükskõik milline eesti spordipood, kuid jama on selles, et seda mida mul vaja oli, sealt eriti palju just ei leidnud. Mitte et ma siis midagi erilist otsinud oleksin - jooksutosse. Hetkel on täitsa kahju, et ma neid tosse endale eestist ära ei ostnud, sest siit ma selliseid, mis mind rahuldanud oleks mujalt kui el Corte Inglesist ei leidnudki.. kuid see on kohalik Stockmann ning lõpuks maksin nende eest 200 krooni rohkem kui eesti allahindluselt need kätte oleksin saanud .... võibolla oleksin leidnud ka midagi odavamat ja samahead... kuid seda siis suurest Decathloni spordipoest.. mis asub aga poole tunni tee kaugusel Valenciast, lõuna-euroopa suurimas kaubanduskeskuses Bonair..,..

... joosta oli muidugi oma uute sussidega päris hea,...

... a -. ja seda ka.. et jätkuvalt ei oska ma hispaania keelt.. ja selle kolme nädalaga eestis suutsin ma muidugi oma touchi veel veidike vähendada.. kuid noh.. vaikselt tuleb tagasi.. pärast sangriat muidugi oluliselt paremini kui ilma..
Täna käisingi ühel 100% hispaania sünnipäeval. Tore oli. Sangria ja tapas.. erinevad toidud.. sepia mulle ei maitsenud, kuid pisike kalmaar oli täitsa super.. kalmaarirõngad olid muidugi eestis pakutavatest täitsa erinevad. Suurim vahe oli selles, et siinsetel kalmaarirõngastel on tõesti ka kalmaar sees ja eriti hästi nad ei mekkinud.... sööks nagu pekita pekki. Väiksed kalmaarid olid ikkagi kõvasti etemad.... ent põhiasi mida taipasin, oli see, et mind ei sega absoluutselt, kui kõik ümberringi räägivad ja ma midagi aru ei saa... täitsa mediteerimiskeskkond... olgugi, et hispaania keelt ma eriti ei oska, siis kui keegi aeglaselt räägib on täitsa võimalik aru saada... ent seltskonnas.. mõelgi kasvõi korraks eestile. Palju on neid inimesi, kes oma sõpradega aeglaselt ning eriti puhta diktsiooniga räägivad?


... esimene nädal siin tagasi olles ongi mööda läinud nagu niuhti. Järgmine on ees.. tööd on justkui palju ja peaks sellega tegelema.. ja vähehaaval on isegi tööisu suurenemas... kuid esmaspäeval-teisipäeval oli miskipärast veel suurem isu vaadata ära kahe hooaja jagu Prison Breaki osasid.. Kui napakas võib üks inimene olla??? okei.. esimesd 5 osa olid ju tõesti ehk huviatvad. või pigem kaks.. kaamera liikumine ja loo jutustamine on ehk veidigi omamoodi.. kuid alates kolmandast osast on kõik nii nagu enne,. rezisöör jutustab lugu nii nagu varemgi... operatoor võtab oma stamp-kaadreid edasi.. ning monteeria ei tee ka muud kui eriti selgelt järgitavat lugu... sorry.. aga tegelikult pointless... kuigi skript ehk lugu oli mumeelest isegi täitsa hea... nad oleksid võinud asja üles ehitamisega ka veidike rohkem vaeva näha...

.. et ütlesin, et hispaania keel on mul ikkagi peetis, siis selle parandamiseks võtsin kasutusele meetme - ostsin endale vendade Grimmide muinasjutukogumiku hispaania keeles. Kui oma lubadust suudan täita, et üks lugu nädalas.. et tõlgib täitsa kõik ära ja osad uued sõnad jätan isegi meelde, siis peab varsti isegi progressi näha olema.. Algus pole muidugi paljulubav - kolma päeva tagasi ostsin raamatu, kuid siimaani olen lugenud täpselt null lehekülge. Paks perse (loe: laiskus) on ihu nuhltus.... Lõpuks ometi hakkan ma nuudist aru saama... .. .

Jõulukinkide ostmisega läks nii nagu läks - st et eriti hästi ei läinud. Ära väsitas ja vaimu nüristas. Nüüd pakin asju. Peaksin tegema enda jaoks ühe väikese etapi kokkuvõtte - esimene semester Hispaanias hakkab lõpule jõudma.

Hetkel.. pakin asju. Kuradi palju asju on ja kott on nii väike. Mida peaks inimene endale kolmeks nädalaks kaasa võtma? Hambaharja, deodorandi, kaks paari pesu ja sokke. Need mahuvad peaaegu et rahakotti ka ära. Ent peale seda hakkavad tulema moodsa aja vidinid, mis ma olen enda elule lisaväärtuse loomiseks soetanud, kuid mida elu põhivajaduste rahuldamiseks tarvis pole - fotokas, läpakas, raamat(ud), veel riideid, veel jalanõusid jnejnejne.. ja nüüd ma ei saagi ilma nende asjadeta hakkama. Seni kuni mul neid pole - siis pean õppima ilma toime tulema. Manifesteerin siin praegu endale, et tulengi Eestisse a la vöökotiga - kogu pahna jätan maha... kardan, et ei toimiks.

.. vihkan emoticone. Usun täitsa siiralt, et mu kirjakeel on tänu emoticonidele kannatada saanud - enam ei ole vaja oma sõnadega nii täpselt või osavalt olukorda/emotsioone kirjeldada. Piisab sellest kui lisad lause lõppu/keskele/algusesse märgi :) või :( . Kõik saab öeldud. Kübermaailma rämpstoidust tulvil aju tahaks loputust ja restarti. Kusjuures - jubedalt tahaks koguaeg neid emoticone sisse trükkida, et seeläbi oma emotsiooni selgemalt väljendada, kuid üritan ilma. Pingutan! Kuid ehk ongi tegu uusaja kirjavahemärkidega? Varsti tekivad ka emoticonide kasutuse kohta reeglid. Raudselt on need juba praegu olemas, mina lihtsalt oma piiratud maailmavaate tõttu ei ole sest midagi kuulnud... aaa.. seda, et ".." ja "..." märkidest ma siiski loobuda ei suuda. Mu jutt lihtsalt vajab väikeseid mõttelünki/pause :)

.. kõik riided on mustad. Sest sel nädalal on koguaeg nii olnud, et kui tahan oma asju pesta, siis parasjagu pesumasin väntab Nestori riideid raputada. Pesta ju saaks, aga kuivatada pole korraga kuskil.. Tavaliselt pole ka kuskile kiiret selle pesemisega, kuid nüüd .. mis nüüd siis saab.. tulen tagasi jaanuaris ja hakkan siis asju pesema... ei tundu isuäratav
.. asjad on peaaegu et koos. Taksoni jääb veel tund ja kaksteist minutit...

.. ja juba 12 tundi hiljem ...

...liitusin ma ühe-miili-klubiga. Khm :) ja ma ei tee seda wc-s ega stjuaardessiga (damn!) vaid hoopis oma istekohalt, kust avaneb hetkel suurepärane vaade Alpide lumistele tippudele (allapoole paraku ei näegi, sest siis lõikavad pilved vaate.. õnneks jääb mulle parem pool). Mind on muidugi alati pilvede-vaated "erutanud". Sellest ka siis mu uus liikmelisus - blogin miili kõrguselt või veidi madalamalt, eksole.. ega ma ei mõõda!!! Jah.. ja just praegu, mõned meetrid ,sajad või tuhanded minust all pool kihutas mu vaatevälja üks imepisike hävitaja.. nagu lind, ainult et kahest torust toss taga.. Rahulik on siin pealpool pilvi. 57 kraadi külma ja päike paistab. Kurat ja põrgu - läbi akna selliseid vastuolusid tunnistada ei tahaks, arvestades veel seda, et kõike seda sooja ei suuda isegi aknaluuk kinni hoida, mille ma oma kehatemperatuuri säilitamise nimel alla pidin laskma. Lõõskab nii see gaasikera.. tunnetad põrgu lähedust kui samaaegselt oled paradiisile lähemal kui kunagi varem või hiljem.. ainult kosmonaudid pääsevad kaugemale. Paradoksid on lahedad..

Kas nüüd peaks kuulama Airi? või Sigur Rós-i? Rós täitsa sobib nende pilvpehmete väljade taustale..

Eile tegi mulle Hispaania hispaaniat. Peaaegu, et tegigi ära.. Ja siis hiljem sain aru, et noh.. et Hispaania teebki koguaeg hispaaniat.. niiet vahet polnud. Tellisin endale kella üheks takso. Ja mida polnud, oli takso. Hea, et ta lõpuks ikkagi tuli.. no mingi 20 minutit hiljem. Vahe Tallinnas tellimise ja tänavalt haaramisega on see, et kui tellid, siis saad odavamalt. Siin on vastupidi - sisseistumis tasu on ligi viis euri.. Millest sul tegelikult täitsa suva on, kui mõtled, et pagan - buss Barcelonasse läheb 20 minuti pärast ja kõik kuradi valgusfoorid on koguaeg punased. 1.38 jõudsin bussijaama - kaks minutit bussi väljumiseni. Jooksin näost punane siis platsi ja noh - Hispaania - tühjus! ... ja nii ootasin veel 20 minutit bussi.. Edasi sujus kõik hästi, sest suutsin mingis eriti ebamugavas poosis magada terve sõidu, mis kestis kella 7.30ni (7.00 asemel).. eriti kangeks kont ei jäänudki, nii et kurta pole millegi üle. Lennujaama sai ka enamvähem lihtsalt - metrooga ja ühe ümberistumisega. Siiamaani kõige parem check-ini kogemus ka nüüd Kataluunja pealinnast.. kõik läks eriti libedalt ja kiiresti. Tabasin ära, et kui ma oleksin Hispaanias praegu turist, siis saaksin oma keelega ikka hakkama. Eestisse pöördudes on nii hea mõelda.. ja eks ma seda ka selleks teen, et enesetunne veelgi parem oleks..

.. aa.. ja peale kõige muu saab eesti-õhuga lennates ka värsekeid (või kui värsked on pühapäevased lehed?) lehti lugeda. Eesti keeles ja puha!

Vahekokkuvõte minu esimesest poolaastast on.. ... selline, et ei oska midagi muud öelda, kui et aeg läks lennates. Ja mõteldes.. ja laiseldes.. ja siis jälle veidi töötades.. ja liigutades... ja mõteldes ning laiseldes? Ning tabasin ära, et mulle meeldib Hispaania ja mulle meeldib see rahvas. Eestil ja eestlastel on Hispaania ja hispaanlastega palju rohkem ühist, kui ma varem arvasin.. ühesõnaga - murdsin oma stereotüüpe. Küllap on selle kõige üheks põhjuseks fakt, et Hispaania on vaid 10-15 aastat meist rohkem demokraatlik/avatud riik olnud. Seega pole protsessid nii kaugele arenenud nagu Itaalias või Saksamaal - sealsed inimesed tunduvad mulle hoopis võõramad.. Ning pole need mandrihispaanlased ka midagi nii kuumaverelised kui mehhiklased/itaallased/venelased.. kuid eestlastest südamlikumad muidugi.

Muidugi - ma olen eestlane ja sellest mulle täitsa piisab, kuid ühe asja võtaksin hea meelega Hispaaniast kaasa.. või et võtaks eestist ära ja paneks .. ei tea kuhu. Valencia - siin ei ole jõlle! Aga eesti-õhus juba on! Ja neid on peale selle veel terve Tallinn täis! ning samuti on neid Tartus.. ja kui silmad lahti teha ja linnadest välja vaadata - on kõik kohad neid täis. Valencias ei kakle tavaliselt inimesed tänaval ja üldiselt ei viska keegi sulle sellist pilku, et kui kohe oma silmi maha ei löö siis löön mina sinu! Seega, nagu ütlesin - on mulle Hispaanias meeldima hakanud ja soovitan seda kõigile! Ptui.. tegelt ei soovita ka.. neil niigi palju probleeme immigrantidega.. aga ära tasub kaeda/kogeda

Mõtelda on vaja. aegajalt.. enda ja maailma üle. Mitte, et seeläbi asjad kristallselgeks saaksid ja et seeläbi tõeni jõuaksid - aga sisemise rahuni või vähemalt poolel teel selleni olen küll. See ongi keskkonna vahetusega kaasas käiv suurim võit ja võlu ja valu. Tunnen ennast värskelt - täis teotahet ja indu.. kuid ka tõdemust, et asjade nimel, mis ei ole pingutamist väärt ei ole ka mõttet pingutada.. põhimõtteid juurde pole tekkinud ja ära pole kadunud.. ja mõtted ongi pidevas muutumises.. Kuid pea pole pulki täis! Jah.. ja kõik on võimalik (st kõik ei ole.. aga kes teab see teab.. Kiwi! :)

... ning Tallinnas võttis mind vastu Londonish - ilma nagu polegi! Tere Eestimaa!

Külma pole olemas, on vaid kehv varustus - nii ütles mulle isa. Ja peaasjalikult tuleb taga nõustuda, sest kui külmakraadid tõsiselt alla nulli ei lange, pole vist eestlasel sünnis külmast rääkida. Kuid hirmsasti tahaks. Sooviksin lausa sajatada. Sest nädalavahetusel oli pagana külm. St, kehv varustus :) Õigemini - polnudki peaaegu et varustust. Riideid oli täitsa parajalt ringi matkamiseks, kuid mitte peatumiseks. Ja ega ilm eesti mõistes jahe polnudki, kuid "kui ilm vilu, on ka alasti rannas jahe"... Nädalavahetuse saatsime mööda kusagil 700-900m vahel - st laager oli kuskil 750 peal aga matkates liikusime üles poole ka. Mäed olid toredad. Sel kõrgusel on mäed veel täitsa rohelised, seda võib isegi Hispaania kohta öelda - kuigi ega siin eriti metsa pole.
Et eelmisel nädalal oli pikk nädalavahetus - puente - siis suurem osa matkaklubist (ca 15 in.) lahkusid Valenciast juba neljapäeva varahommikul. Need, kel linnas midagi teha oli - kel töö, kel kool - liitusid laagriga päev hiljem. Mina pluss kolm matkahimulist jõudsime siis mägedesse reede õhtuks. Pidu oli parajas vinnas ja rahvas lõbus.. mina hakkasin külma täheldama :)
Ettekujutus sellest club de montan~ast oli mul muidugi väheke teistsugune. Pea kõigil olid kaasas klapptoolid ning söömine-joomine toimus sellises moodsas kuppeltelgis, kuhu mahtus 20 inimest sisse küll - keskel laud ja selle ümber toolid. Igaüks järas rohkem ise oma kotist, joogid ehk käisid väheke ringi. Ööbisime kämpingus, kus olid wc ja väike Hanzu-Grete maja. Saksa pensionärid kolisid vist Hispaaniasse oma kõrget pensioni nautima ning kämpinguga teenib ju pisikese lisaraha ka. Et talveperioodil just eriti palju inimesi kämpingus ei käi, polnud ka "sanitaarehitises" sooja vett. Kuid lahked sakslased lubasid õhtul oma vannituba soojaks dushiks kasutada. Dush oli tore, kuid veelgi mõnusam oli vannituppa astudes tunda saunalõhna. Kahjuks muidugi sauna ei köetud ning kontidest jäi külm välja peletamata. Hanzu-Grete majast - oli teine selline tore tare-tareke, eemalt meenutas palki, kuid tegelikult oli prusskonstruktsiooniga. Saunalõhna see muidugi ei devalveerinud.
Laupäeva hommikune matk lõppes lõunapausiga. Naisterahvas, kelle autoga ma mägedesse sõitsin kadus lihtsalt lõunapausi ajal märkamatult ära. Grupp jagunes siis kaheks - ühed jäid ümbruskonda läbi otsima, teised läksid parklasse. Sealt enam muidugi autot ei leitud - preili oli ühe auto kojamehe vahele mingi segase teate jätnud - et eksis ära, komistas korra-kaks ja hakkas hirmus ja kihutas Valenciasse tagasi. 260 kilomeetrit! Muidugi oli see paras jama jutt, sest hommikul oli ta mulle just maininud, et talle see seltskond ei istu (ta oli samuti esimest korda nagu mingi) - et naljad on ropud ja ta tahaks ära minna. Kuid sellisel viisil, et lihtsalt ütlemata poolelt matkalt uttu tõmmata, on ikka uskumatult loll tegu... meil oli samal õhtul grill ning mina passisin magamiskott ümber kere - nii oli kõht täis ja kere soe. Kurta polnud midagi. Roppudes naljadest ei saanud muust aru, kui visuaalsest poolest. Grupijuhil Sergiol oli kaasas dildo, mille ta tõmbas rummipudeli otsa. Seega sai pudel nimeks pollaron (polla =munn; ron=rumm; munnirumm.. kõlab ropult küll). Et dildo otsas oli auk, sai sellest nö pudeli jaosuunamiskork (või kuidas iganes seda ka nimetada). Kummalised naljad. Samas oli tal kaasas terve arsenal muusikariistu - kitarr, Iiriflööt, lõõtspill ja dzembetrumm. Vaikseid hetki sel õhtul polnud.
Pühapäeval väike kõrvalepõige koduteelt üheks pisikeseks jalutuskäiguks ja siis koju tagasi. Mägesid sai veidi nähtud ja rahulolu garanteeritud.



Veel mõned kiired mõtted/tähelepanekud:

Viimane nädal siin on kuidagi veniv - mõtted triivivad muutkui Eesti vahet. Nende viimaste nädalate/päevadega on alati nii - ükskõik kus oled - ikka on ärevus hinges ja pooletoobine olla. Kuid täitsa tore on mitte-nii-talvisesse Eestisse tulla - toas on vähemalt soe (erinevalt siinsetest oludest).

Uni on lahe asi. Vahepeal oli mul selline tunne, et ma ei näegi enam kunagi und. Nüüd näen igal öösel. Kummaline elumuutus - kuid tegelikult ju täitsa tore. Täitsa inimese moodi on kohe olla - et kool ja töö ja uni ka täitsa olemas.

Jõulukingid. Eriti raske teema. Kuid välismaalt tundub neid hoopis kergem leida olevat. Sügavasisulisi filosoofilisi mitmeplaanilisi kingitusi ehk mitte, aga toredaid jõulukinke on võõrastest kohtadest lihtsam leida - asju, mida Eestis pole.

Animatsioon. Loomi on iseenesest juba raske joonistada. Rääkimata nende käima panemisest. Üritan siin ja üritan, aga välja ei tule.. varsti peaks ikkagi midagi valmis ka saama...

Tsehhid. Räägivad omavahel tsehhi keeles ja minuga hispis. Pole lugu - saab pursitud küll. Ja üks säga, kellega täna kohtusime täitsa skvatib ja puha. Juba kaks aastat mööda Hispaaniat ringi skvattinud. Elust räägib, et töötab vahest aga muidu elab niisama - seepärast Tsehhist ära tuligi - seal polevat see võimalik. Eestis ka ju pole. Esiteks raha, teiseks kliima.. Looma-aia kirjususe tarbeks on kõik vajalikud. Mul ka vähe teistpidist mõtteainet, mille üle enne uinumist juurelda.

... ja see Hanzu tare-tarekese saunalõhn süstis musse üha tihedamini mõttesse kargava himu - leili tahaks!