Bocadillo ühes käes ja veepudel teises - nii ma praegu istun siin oma arvuti taga ja toksin ninaga tähti. Kõht on tühi - sööma peab. Janu on - jooma peab. Mõlemad käed kinni, aga bloogi peab ju kirjutama.. khm, toksima!

Mul on viimasel ajal kergel maal elamise tunne tekkinud. Noh.. tead tänaval vaatavad inimesed otsa ja naeratavad. Ükskord ma ei naeratanud vastu ja üks härra tõstis ka ja lehvitas ning ütles tere.. Seepeale oli mul ka nägu naerul. Kõige õnnelikumad on inimesed kella 7 paiku - siis lõppeb tööpäev ja naeratavate nägudega inimesed jalutavad igal pool vastu. Peale kooli. Seal on pooled inimesed eksamitest näost hallid. Kuid pikki hispaanlaste lõunapause ei sega see kedagi tegemast. Siis on ikkagi suud kõrvuni, laudade vahel hõljub mõnus jutumulin jne.

Üldsegi. Miks on mul lapsepõlvest meeles mingi selline "söögilaua-ei-räägita" moodi mühatus. Kes seda ütles, ei mäleta.. Äkki maal vanaema juures? Igastahes.. sealt see tuleb, et kui eestlasele tuhli ja nott ette lükata siis kohe jutt vakkab. Olen viimasel ajal teadlikult oma mõistust lahti häkkida ja selle proge sealt maha võtta, mis süües vait käsib olla. Vahest isegi õnnest. Ja siis eile mu kompanjeero-de-piiso ei öelnud eile õhtusöögi ajal peaaegu et midagi. Tüdruk sõber oli tal ka vait. Küsisin siis, et mis toimub.. midagi lahti või? Mehel oli lihtsalt nälg. ja tütarlaps väsinud. Järelikult polegi vaja koguaeg lauas muliseda - võib oma sõnaahtruse kompleksist end lahti öelda.

Pueblo elu juurde tagasi tulles - magada pole mõtekas, sest muidu jääks pool külaelu kuulmata. Mõned päevad tagasi tundus mulle, et mõistus hakkab ise-ka-ei-tea-kuhu sõitma. Eile öösel vaatasin kella poole viieni Ice Age 2 multvilmi ja siis hakkas jälle pihta - kukk kurat kireb... järelikult peaks koitma. Kuid mumeelest oli seltsimees Kuke biokell täitsa mööda, sest ainuke valgus, mis kuskilt paistis oli tänavavalgustus.. ja ekraani kuma minu näos. Enne seda kuulsin veel paar õhtut tagasi enne uinumist kassikontserti.. Peemot ja Woland on Valencias või?

Ja nüüd siit tänane vanasõna-tarkustera: Kes hilja voodi läheb, see hilja voodist tuleb.. sest pärast kukkesid, kasse, kanu ja jääaega magasin ma hommikul sisse. Ühe käega pesin hambad puhtaks, teisega panin riidesse.. ninaga pesin nägu.. siis hüppasin ratta selga väntasin kooli ja prantsatasin arvuti taha oma jõuludokki kokku monteerima.. Kell kaks sain aru, et see mis koriseb pole mitte heliefekt vaid mu kõht.. ja see mis tilgub pole lagi vaid mu pärani lõuad (muidu tilgub siin lagi pagana tihti).. siis meenus, et eile lõunast saadik polnud nagu midagi söönud.. ja jõulusöökide vahtimine tundub sellises konditsioonis vale otsus.. Läppar kotti ja Toni pizzasse...

.. pärast poolt tundi oli tõesti parem olla :)