Kümnepäevane retk lõunasse tundus esimesel päeval miskipärast hapuks kiskuma. Esiteks pööras ilm vihmaseks ning mida lõuna poole sõitsime seda jahedamaks läks. Lõpuks nägime isegi lume ära, samal ajal kui Tartus toomemäel inimesed vist päikest võtsid ja õlut jõid. Kuid tõenäoliselt, kui eestis oleks ka kahe poole kilomeetri kõrgusele võikud sööma ronida, oleks seal veel ikkagi päris hea talvekliima.
Kuna meie kogu reisi ettevalmistus piirdus sellega, et me rentisime auto ja kaardi ning mõttes võtsime sihi kuskile Andaluusiasse, siis ei osanudki eriti kuskile sõita, kui olime auto kätte saanud. Mõte oli umbes järgnev, et sõidame 120-150km lõunasse, seal üks ilus kalju.. vaatame seda kaljut ja siis teeme plaane. Lisaks sellele "kihutasime" eelmisel päeval ka Lääne-Euroopa suurimasse kaubanduskeskusse "Bonair", mis koosneb 80 jalgpalliväljaku suurusele alale kokkukuhjatud poodidest. Paraku asjub seal ka Valenciale lähim spordikauplus Decathlon, kus müüakse igasugust matkavarustust, sh ka tol hetkel nii vajalikuna tundunud telke. Kihutamine tähendas paraku 2h pikkust sõitu liinubussiga.. 1.5h spordikaupluses kammimist ning siis jälle 1.5h tunnist tagasisõitu.. mitte et see linnast nii kaugel oleks, aga ühistransport kulgeb vahest päris aeglaselt. Kojusõites rippus meil käeotsas telk, kurk valutas ja muidu oli päris väsinud olla.
Hispaanias on maanteedega selline lugu, et on maksustatud kiirteed (päris kallid), tasuta kiirteed (pole igalpool) ning tavalised Tallinn-Tartu mnt tüüpi kaherealised "külavahe-teed", ehk sellised korralikud asfalteeritud teed, mis jooksevad kõikidest teeäärsetest asulatest läbi. Suurematest linnadest on muidugi võimalik mööda sõita, kuid meie valisime just selle sama "külavaheka" et sõita mööda randa lõunasse oma rahnu vaatama. Enamvähem sealt hakkas ka see tasuta kiirtee pihta... Igasatahes. Et oli neljapäeva pärastlõuna enne Suurt Reedet, siis rannaäärne tee oli täiesti umbes ning selle 120..150km läbimine võttis veidi üle kolme tunni. Hea oli see, et sai autoga kohanetud aga halb see, et teosammul liikuv autorivi ajab ikka lõpuks närvi, kui mõtled, et reisi lõppeesmärk jääb veel ligi 1000km kaugusele.. Atlandi ookeaniäärne siis. Tol hetkel hulkus mu ajusopis veel ka ringi mõte, et äkki põikaks ka korraks Portugali, kuid seekord siiski ei jõudnud.
Rahn nähtud tekkis mul tunne, et on paras aeg arstile pöörduda, sest kurk oli paari viimase päevaga ainult halvemaks läinud ning mõte ravimitest tundus sama erutav-vajalik kui Meka poole kummardamine muslimitele. Rumal oli aga see, et tung haaras mind kuurortis ning ette jäi ühe kohaliku röövelarstipraksis. Pooletunnise kurguvahtimise-mesijutu kuulamise eest tuli taskut kergitada 100 euri eest. Öeldakse, et loll saab kirikus ka peksa.. ning ka seda, et jumal kaitseb lolle ja joodikuid. Viimast ma enam ei usu ja esimene leidis jälle kinnitust. Kuigi jah, teenused ongi siin räigelt kallid. Ükskord käis meil elektrik, kes korkide vahetamise ja kahe stepsli isoleerimise eest kasseris oma pooletunnitöö eest 220 euri. Hea et seda ise ei pidanud maksma...
Igaljuhul.. viienda aprilli õhtul uinusin rahulikult, kümnepäevane reis ja samapikk antibiotsi kuur alustatud. Ümberringi sadas vihma ning rahakotis olid väiksed ettenägematud puudujäägid. Telgi lahtikakkumiseks ei leidnud hea põhjust, sest auto mille rentisime, Lancia Musa oli täitsa avar, ning toolid alla klapitult oli ruumi ka magada. Valenciast 300 km lõunapoole ööbisime Lorcas otse kindluse kõrval, vihm põristas vastu katuseplekki ning uni tikkus kiirelt ligi.
.. ja kuramuse fotokal on sensor räpane - st seda, et kõikidel reisil tehtud piltidel on mingid nõmedad jäljed peal. Loodan, et leian siit kuskilt ühe töökoja, kes sensorile uue elu suudab siisse puhuda.
... al-andalus ehk Andaluusia ehk Hispaania lõunapoolseim communidad
No comments:
Post a Comment