Kindlus, ent mitte Lorcas, vaid La Alhambra ja taustal Sierra Nevada mäestik, ainuke koht lõunahispis, kus saab talvel suusatada. 100km lõunas on Costa del SolÄrgates laius allpoole vaade linnale ja üles kindlusele. Et oli Suure Reede hommik, lõid kirikukellad. Hispaania Rough Guide väitis, et Lorcas on ühed vägevamad Semana Santa etendused. Kahjuks jäime neist ilma, sest jalutasime ümber kindluse ja hommikudu hajudes sõime päikesepaistel hommikusööki. Hiljem kolasime kesklinnas ringi ja vaatasime kõrvalt seda omamoodi veidrat usu-teater-turismi. Ettevalmistused olid tehtud - tänavad olid kaetud kruusaga, et viia meid tagasi meie aja algusesse. Samuti olid teede-tänavate äärde püsti aetud tribüünid - nii on mugavam seda kõike jälgida.
Semana Santa ValenciasSemana Santa ehk püha nädal ehk lihavõtted on üks väga Hispaanias üsnagi isevärki. Pihta hakkab see palmipuude pühaga. Alates sellest hetkest teevad erinevad kogudused protsessioonikäike. Valencias võib korraga näha mitme erineva tee ristumist. Granadas olid vist kõik liitunud üheks suureks pikaks rongkäiguks, mis paraku muutus selliseks kaootiliseks ringitatsumiseks. Koduümber, kus grupid on väiksemad, liiguvad marssijad kõik väga täpselt muusikataktis (jah.. kõiki kõndijaid saadab lõpus üks orkester ning vahel jalutavad lisaks peale orkestrit mittekostümeeritud koguduseliikmed). See tekitab üsnagi hüpnotiseeriva vaatepildi, kui tänavaotsast vaadata - mütsitipud kõiguvad kõigil samas rütmis paremale-vasakule. Lorcas jäime aga ilma rooma-aegsest karnevalist.
Semana Santa GranadasGranada kesklinn oli täis karnevali ja publikut, kuid eemalt ei tajunud kuskilt, et tegemist võiks olla Suure Reedega. Eestis on see vist veidi vaiksem päev kui muidu? Igaljuhu - Granada on kaunisja mitmepalgeline oma araabiakvartalitega, mustlaste koobaselamutega, mauride kindluse ja muidugi orgu ümbritsevate mägedega.
Et me laupäeva hommikul kindlusesse ei pääsenud, sest kella üheteistkümneks olid kõik piletid välja müüdud, siirdusime Sierra Nevadasse - Hispaania kõrguselt teise mäestikku. Olles käinud ära 2500m kõrgusel suusakuurortis, vallutanud oma kevadise lumetipu, siirdusime Sierra Nevada lõunapoolsele küljele, Las Alpujarras'se.
Las AlpujarrasKui Valencias oli kevad pigem lõpule jõudmas, siis 650km lõunapoole jäävas Granadas hakkas kevad just pihta. Lõunaküljes oli kevad muidugi juba kohale jõudnud ja enamvähem samakaugele arenenud kui Valencias. Kõige põnevam oligi meie 3,5 tunnine mäkketõus lõunaküljelt - põnev oli vaadelda taimestiku vaheldumist ning muutumist. Madalamal asusid üsnagi karmid ja kõvadega lehtedega taimed, mis harjunud taluma kõrget suvist kuumust. Mingilt kõrgusel läks ümbrus üsnagi puiseks, millest kahjuks oli alles vaid kummitusmets. Kaks aastat tagasi oli üks eksinud britt tähelepanu tõmbamiseks põlema suure lõkke, millest süttis aga terve mets ja rohkemgi. 800 aasta vanustest kastanipuudest olid alles ainult vaimud. Pilvedele lähemale liikudes muutus taimestik veelgi lopsakamaks. Kõige lopsakamas piirkonnas karjatati ka lehmi ning peale seda hakkas taimestik jällegi hõredamaks muutuma, kuni eemalt paistsid hommikul nähtud lumiste tippude vennad.
800a vanune kastan
800a vanune kastanPühapäeva hommikul olime kell 6.45 La Alhambras piletisabas ning kaugeltki mitte esimestena. Meist eespool seisis veel umbes sadakond inimest, kel kõigil kindel eesmärk mauride viimasena langenud kindlus ära näha. 
Kaheksast avati kassa ning 8.30 tehti ka väravad lahti. Need üksikud inimesed, kes enne meid kindlusse sisenesid tõmbasid kõik kiirelt uttu. Ümberringi laulsid linnud ning mägedetagant tõusnud päike heitis veel pikki varje. Ümberringi polnud veel udu hajunud ning kõik see jättis üsna müstilise mulje. Piletiga määratakse ajad sultanipalee külastuseks ning 9.20 pidime juba palesse siirduma. Kahju - tõenäoliselt oleks just varajastel hommikutundidel olnud õige aeg sultani privaataedade külastamiseks. Pärastlõunal kui sinna siirdusime, oli see kõik turistidest pungil, nind hommikune udust pehme ja linnulaulune Alhambra oli vaid kui mälestus muinasjutust. Sultanipalee ise oli muidugi võimas ning kokkuvõttes ma muidugi külastuses ei pettunud. Islamikunstis on tohutult palju lummust!
Kaheksast avati kassa ning 8.30 tehti ka väravad lahti. Need üksikud inimesed, kes enne meid kindlusse sisenesid tõmbasid kõik kiirelt uttu. Ümberringi laulsid linnud ning mägedetagant tõusnud päike heitis veel pikki varje. Ümberringi polnud veel udu hajunud ning kõik see jättis üsna müstilise mulje. Piletiga määratakse ajad sultanipalee külastuseks ning 9.20 pidime juba palesse siirduma. Kahju - tõenäoliselt oleks just varajastel hommikutundidel olnud õige aeg sultani privaataedade külastamiseks. Pärastlõunal kui sinna siirdusime, oli see kõik turistidest pungil, nind hommikune udust pehme ja linnulaulune Alhambra oli vaid kui mälestus muinasjutust. Sultanipalee ise oli muidugi võimas ning kokkuvõttes ma muidugi külastuses ei pettunud. Islamikunstis on tohutult palju lummust!
kassid naudivad ka sultanipalee eluÖöbisime ikka veel autos.. ka ööl vastu esmaspäeva. Sealt ööbimispaigast on tehtud ka eelmises postituses olev autoga pilt. Esmaspäeval, üheksandal aprillil siirdume Sevillasse, et kohtuda ameeriklasega:)
No comments:
Post a Comment