Madrid

Madridis käidud ja maad jällegi nähtud. Üks raamat loetud ja mitu head saalitäit kunsti üle vaadatud ja "märtsi valimistest" osa võetud.

Valisime Madridi sõitmiseks odavaima variandi - Regional liini, mis sõidab korra päevas Valenciast Madridi ja pärastlõunal tuleb rong sama teedpidi tagasi. Regional tähendab seda, et rong peatub igas võimalikus peatuses ja vahepeal aretab umbes sellist kiirust algaja maastikujooksja. Kuid selle kõige pärast ju Regionaliga sõidetaksegi – et saaks aknast välja vahtida või raamatuid lugeda.

8:08 väljuvale rongile jõudmine eeldab varajast ärkamist, pakkimist ja sättimist, kuni lõpuks olles "pestud-kustud-kammitud" võib joosta metroosse-vaksalisse-rongile, seal end ebamugavasse istmesse võimalikult mugavalt sisse istutada, avada Hispaania reisijuht või paremal juhul mõne huvitavama lugemisvara ning nina kaantevahele toppida. Regional Valenciast Barcelonasse sõidab por la noche – siis kui aknast välja vaadates peegeldab sealt vaid enda uudishimulik nägu. Kuid ega seal ehk suurt vahtida polekski - enamuse ajast paistab ju ühest aknast Vahemeri, teisest autopista, mõned majad ja vaadete kulmineerudes saab limpsida vaateid mägedest. Ühesõnaga, mida öelda tahtsin, et Valenciast Barcelonasse sõites suutsin läbi lugeda pea et pool Hispaania ajalugu.

Ehkki viaje Madridi kestab kuus tundi, ehk siis tunnike rohkem kui Kataloonia pealinna, suutsin raudteel viibides läbi lugeda ja sirvida vaid Madridi ja Hispaaniat tutvustava osa reisijuhist, mida pole just palju kuue tunni kohta. Meeletult just targemaks ei saanud, aga abiks siiski. Tegelikult on siiski oma jalg kuningas.. või silm.. kuid kui palju käimist on… Kusjuures, Rough Guide reisijuht oli täitsa hästi kirjutet, kuid osades punktides aegunud, ent põhjus, miks nii vähe lugeda suutsin peitus hoopis avanevates vaadetes. Kilomeetrite kaupa mägesid, metsi, lagendikke ja põlde. Jah – isegi metsa oli võimalik selle kuue tunni jooksul võimalik näha. Üsna pea Valenciast välja jõudes olid juba ühes aknas kaljud, teises orud. Tegelikult on pealinna vaid 360 kilomeetrit, ent Regional on Regional ja kuue tunniga näeb nii mõndagi. Seetõttu ei saagi öelda, et: “oh, kurat! Mäed on nii vinged!” või et: “Täitsa pael, milline avarus! Millised põllud!” Oli nii seda kui teist ja veidi ka kolmandat.

Madrid on selline linn, mis loodi alles 16. sajandil ja seda konkreetselt pealinnaks. Vanemad hooned on enamasti kõik klassitsitlikus stiilis – üsna Peterburi moodi. Rajamisaegsest linnast pole suurt muud säilinud, kui ühes väikses nurgas tänavavõrgustik. Franco ajal asuti linna hoogsalt laiendama ning just need laiendused esimese asjana Madridi sisenedes silma torkavadki. Ning ega need laiendused teab mis vaatamisväärsused pole, nagu suurlinnade puhul vist ikka?

Igatahes, mingi järjekordne “ilma munadeta” äärelinn rongi aknast ära nähtud, jõudsime lõpuks kesklinna. Vana Euroopa suuremate linnade vaksalid kipuvad olema sellised üsna üht nägu – kuskil kõrgel peakohal on kaarkatus ning ise jooksed perroonide vahelt jaamahoonesse, kust läbi viivad teed linna või metroosse. Kuid Madridis oli ka pool jaamahoonest ühe sellise võimsa kaarkatusega kaetud. Et seal siseruumis kasvasid ka palmid ja muud pooltroopilised taimed, siis esimesel hetkel sinna sattudes ei saanudki aru, et tegelikult pole veel vaksalist välja jõudnud.. ning ega me paraku enne jõudnudki, kui olime uuesti maa-alla kobinud, metrooga omad peatused ära sõitnud ja siis alles.. Enam polnud palmidest haisugi.

Olid vaid majad. Päris toredad. Ühes sellises toredas majas asus hostel Pop Hostel. Seinad olid kõik väga popid – gräfitiga kaetud ja puha. Kuigi toas just palju ruumi polnud – sein / meeter tühja / nari / meeter tühja/ nari / sein – oli üldiselt tegemist siiski täitsa ok kohaga. Peale väikest lõunaeinet (mille olime valmistanud eelmisel õhtul ning mis oli ikka veel de puta madre* hea) tegime pisikese siesta… sest reisimine on ju niiiii väsitav!

Õnneks me siiski päeva õhtusse ei maganud vaid kohtusime tunni pärast ühe tuttavaga Valenciast – tegime ühed jäätised, rääkisime veidi ümmargust juttu ning muuseas jagas ta ka mõned soovitused mida teha/vaadata. Kui meie teed lahku läksid, viis buss ta tagasi Valenciasse ning meid jalad La Latinasse – pisikesse linnaossa, kus on säilinud vana Madridi tänavavõrgustik ning kus tegutsevad ühed linna populaarseimad lokaalid. Kuna oli pühapäeva õhtu siis olid kõik Tapast ja vinot pakkuvad kohad üleajamiseni täis – nii jäidki meil kohalikud hõrgutised maitsmata. Vaatasime aga üle kuningapalee, hulgim õhtuseid tänavaid ning istusime tänavapingil ja puhkasime jalgu.

Esmaspäevasel päeval tegime seda, millepärast me Madridi üldse sõitnud olime – käisime EV saatkonnas valimas. Et see Hispaanias elavate eestlaste hulgas just kõige lemmikumaks ajaviiteks polnud, andis märku läbipaistev, peaaegu tühi valimiskast. Kui valikud said tehtud, pitseeritud ja allkirjad antud, anti meile veel mõista, et reedel 23ndal korraldab saatkond Madridis aastapäeva puhul väikese vastuvõtu ning meiegi oleksime sinna oodatud. Kuid sel korral me siiski sinna ei jõua.. laupäeval teeme vist hoopis mingi eesti-hispaania sõpruskohtumise. Sööme kartulisalatit ja võtame mõne pitsi ehtsat eesti viina. Saadame vabariigile kuninglikke tervitusi!

Kuid jah.. ega valimine just eriti palju energiat ära ei võtt. Suurem osa esmaspäevast kulus hoopiski Kuninganna Sofia moodsakunsti muuseumi väisates. Jah.. Guernica oli päris mõjuv, Dali oli sürr ning ühes ruumis olid kõik seinad tööstusliku õliga kokku võõbatud. D(T)avott või kuidas seda kutsutaksegi? Tegelikult on muidugi emotsioone ja mälestusi muidugi rohkem kui vaid need kolm väljatoodut. Põhiline on see, et kahju seal veedetud ajast igaljuhul pole.. ja jalad muutusid valusaks alles siis, kui välisuks seljataga kinni vajus. Muuseumist võiks aga hoopiski seda rääkida, et koosneb ta kahest omavahel galeriidega seotud hoonest – vanast tohutust haiglahoonest, mille keskel on täitsa arvestatava suurusega sisehoov, kus asub üks Calderi õhkõrnadest skulptuuridest…

Teine hoone või pigem juurdeehitus, sai valmis alles eelmise aasta lõpul. Tegemist on ühe Jean Nouveli järjekordse arhitektuuriteosega Hispaanias. See prantsuse arhitekt on viimasel ajal nii palju Ibeeriasse projekteerima hakanud, et viimases Arquitectura Vida’s oli artikkel, mille pealkiri oli “Jean Nouvel: Ich bien Spanier!” Arhitektuur selline nagu moodne arhitektuur ikka – avab toredaid vaateid, fassaadid on põnevad jne. Jean Nouvel on aga selline huvitav arhitekt, kes ei lajata lihtsalt kontseptsiooniga ja vormiga ja iluga, mis tihti peitub ainult vaataja silmades, vaid paljude tema tööde juures on üks põhirõhkudest valgusel. Ka selle hoone puhul modellerib Nouvel varikatusesse avaused – selleks et tekiksid valguslaigud just sinna, kuhu ja kuidas vaja.

.. õhtul tutvusime meie toanaabritega, kes olid pärit Hong-Kongist.. Esimeses hiina keele tunnis õppisin, et joonistad märki, mis tähistab puud, kaks korda kõrvuti, tähendab see puitu.. kui aga kaks kõrvuti ja üks nende peale-keskele, tähendab see metsa.. Ja neid hieroglüüfe ise joonistada on ikka päris hull värk.

Kusjuures, just ennem kui kohtusime härrade hongkonglastega, käisime ühes hiinakas söömas. Muidu oli nagu enamvähem tip-top, aga lõpuks kui arvet maksta tuli, oli veini hind lihtsalt 1.30 hinnas kerkinud. Maksime ära ja tippi ei jätnud. Siin on üldse nii, et hiinlased oma bisnesites panevad üsna näo järgi ja tõmbavad tihtipeale päris osavalt. Näiteks. Teisel õhtul ostsime mingist poest kaalukomme ja mingi muu nänni. Komme ei kaalutud ja visati lihtsalt mingi lambihind. Nojah. Poemüüja on kuningas..

Teisipäeva hommikul kulutasime osa aega lähikonnas asuvate poodide skännimisele. Seal oli üks hüpermoodne teine-käsi pood, oli noorte ja muude disainerite kaupa pakkuvaid poode täis turuhoone.. oli hulgim kingapoode.. ühes äris seoti isegi ketsipaelad kinni ja puha..

Poodidega tutvused tehtud läksime kaema graafik Escheri retrospektiivi. Näituse kujunduse olid teinud ühed Barcelona arhitektid – ning see oli üsna võimas. Mitte midagi modernset-voolavat-molluskjat-efektitsevat, vaid oli lihtsalt hea noh. Vägagi sobiv ruum oli loodud Escheri näitamiseks… jah võimas vend oli see Escher - tegemist pole ju mingi lihtsa opkunstnikuga! Peale näitust käis mõnest asjast ikka pea täitsa ringi.

Mis siis suurlinnas veel näha oli? Tänavad elasid, autoteed olid kuus rida ühes ja kuus teises suunas.. metroos mängisid igasugu aferistid trumme ja saksafoni, nii et kõrvad läksid lukku. Samas oli Puerta del Soli juures ühel nurgal hübriidbrassband – ning tüübid panid ikka korralikult ja kõvasti.. Sada meetrit eemal oli aga keelpillikvintett, kes mängisid südantheldivaid klassikalisi meloodiaid… Tänavamuusikuid on siin igasuguseid, enamasti nad ka oskavad mängida nii, et neid kuulata on täitsa nauding. Baltijaama tunneli kitarristist ma nii hästi ei arva.. halvasti ka mitte, sest ta vähemalt mängib seal tunnelis. Ilma oleks veel nadim.

Madridist tagasi sõitsime aga eriti mugava bussiga. Pilet oli küll paraku 10 euri kallim, kui mu rongipilet (17 vs 27), sest tudengisoodustust see buss ei pakkunud. Sõit oli ka muidugi 2 tundi kiirem, mille vastu polnud mul tõesti midagi… ning see, et need neli tundi tuli veeta nahktugitoolis, oli vaid meeldiv üllatus.. ja vahepeal kuulasin raadiost Real Madridi ja München Bayerni mängu ülekannet. Kuradi kiirelt räägivad need kommentaatorid... hullumeelne...