Kaktused on sürrid

Kirjutan blogi. See on koht, kuhu üritan teha ülestähendusi asjadest, mis tunduvad piisavalt huvitavad, et neid ka hiljem meenutada. Kui midagi kipuvb korduma, siis juhtub seda seetõttu, et mõned asjad tunduvad olulised, et neid mitu korda toonitada. Nagu näiteks eesti keel. Kui lugeda keelt kui "keelt", kui häält - hääldust, kui jutuvada millest saad aru, siis on asjad veidi lihtsamad. Ent kui hakata keelt dekonstrueerima, siis muutuvad sõnad vahest ikka päris tobedateks. Mõngides rõhkudega võib mingis mõttes hakata mõistma ka neid, kes õpivad eesti keelt kui mitte oma emakeelt. Süsteem on tõesti keeruline. Kuid kummaliselt maagiline on ka see, kui sellele süsteemile pihta saad. Lausa lummav on see salapärane võti, mida on vaja meie keele lahti murdmiseks. Keel, mida suudab mõista vaid alla miljoni inimesi. Seda keelt justkui polegi. On vaid meie pisike kultuur ja keeleruum, mis on kokku segatud erinevatest kultuuridest tulevatest kildudest. Ent keel on meil oma. Muidugi koos oma laensõnadega, ent piisavalt vähe segunenuna, et omada täiesti autentset oma keelt. Hapukapsa maitsest saame me kõik aru. Hapukapsa ikooni lahti mõtestades on sõnum sama nii meile kui sakslastele. Ent ometigi on meil selle tarbeks teine sõna kui neil. Milline rõõm olla eriline, milline rõõm...

Vahepeal on jälle mõned tilgad vett siia vahemerre voolanud. Põhiliselt siit valenciast muidugi vett merre ei voola - jõesäng on täitsa tühi. See vähenegi vesi, mis üldse seda jõge mööda oma teed ülaltvoolu pihta alustab, juhitakse väikseid niisutuskanaleid mööda tsitrusaedadesse ja põldudele. Nii sööb terve Euroopa Ibeeria/pürenee poolsaare lumesulamisveest kasvanud apelsine endale sisse.. ja nad on tõesti head. Mahlased.. magusad..

Jutt ei ole väga ühte teemasse kompresseeritud. Sest rääkida on ju alati nii palju, kuid neid kes muutkui vatravad, hakatakse kutsuma lobamokkadeks ja latataradeks. Ei soovi endale sellist silti kaela riputada. Sildid on muidugi üldse tobedad. Ei taha ka olla päkapikk ega sebra,. ega mõhk ega tölpa.. Jätaks sildistamata ja asuks järjekordset mõtteviivu sõeluma.

Siin on öö nagu Eestiski. Eestis on muidugi kell meist üks tund ees, aga põhimõtteliselt tõuseb siin hetkel absoluutaega vaadates päike varem. Kuu-kahe pärast see enam vist nii pole. Jõuame ühele pulgale.. kuid jaanipäevaks jääb kohalike päike Eesti omale nii pikalt alla, et seda teemat enam jutumenüüs ei eksisteerigi. Eks nõrgad poevad ikka peitu, ning ilmuvad välja siis, kui tugevad kadunud.. augustis ühesõnaga :)

Tahtsin veel täna seda kirjutada, et eelmisel nädalvahetusel käisime Rooma ajast pärit kindlusevaremetel piknikul ja jalutamas. Muhe oli. Ei tahaks üldse teile rääkida sellest, kui mõnus on kevad.. sest kui tihti ikka eestlane veebruaris-märtsis kevadet nautida saab. Kuigi kevadelõhn hakkab ka Eestimaa lumistel põldudel varsti ninna, on tegemist siiski pooleldi butafooriaga - mis kevad see on, kui igal järgmisel päeval ähvardab oht järgmiseks superkülmaks ja hommikuti peab lumelabidaga rookima teed. Ent õhku poeb seletamatu värskus ja ka päike hakkab ennast tihedamini näitama. Ilus on see aeg igal juhul. Nii siin kui seal, lihtsalt mõlemile kohale omaselt isemoodi. Siin näiteks on nädalavahetuseks lubatud pilvitut ilma ja kahtekümmentviite soojakraadi. Võtab naha märjaks ja õiges kohas lebades ka pruuniks. Pikkamisi... ma vist ei viitsi veel sellise jamaga pihta hakata. Mõne päeva peab ju suvel ka päikeses lamama, ent praegu on muutki teha..

.. näiteks mõelda sellele, et miks mitte minna camino de santiago de compostelale... palverännakule püreneedest Galiitsiasse.. kaheksa saja kilomeetri lähedale jääv jalgsimatk on kindlasti väärt, et seda vähemalt üks kord elus läbi proovida. Seepärast ka selline mõte. Jätta korraks oma tavalise elu lihtsad mugavused selja taha ning läbida see 800 kilomeetrit omadel jalgadel. Seljakotis nii vähe asju kui võimalik. Nautides ja vihates oma teekonda.. seda askeetlikku rännakut, kuhu pole asja ei internetil ega teistel kõrgtehnoloogilistel mugavustel.... fotoka tahaks siiski kaasas kanda.. ehkki see võib olla selline pooltobe mõte. Laiskus mäletada - kõvakettale asju salvestada on jube lihtne... ning neid sealt aegajalt siis uuesti sirvida. Ja ega ses midagi taunitavat olegi. Kõike ei peagi kõrvade vahel hoidma. Peaasi on teada, kust arhiveeritud materjali uuesti üles leida.. ning seda eesmärgi päraselt kasutada....

Ilusat märtsi algust!

* pildid on tehtud Saguntos - 25km Valenciast põhjapool...
** foto on vaid rekonstruktsioon. Kõige lihtsam vorm pettusest, mis jätab tohutult usutava mulje. Kadreering on üks maailma suurimatest valedest, sest nii saab välja jätta selle, mille näitamiseks pole soovi. Ning nii saab rõhutada seda, mis muidu ei paljastu... ning neljakäpukil olek pole poos, vaid hoopis lõik pikemast jutust.. ent jutustuse algus ega lõpp, ei jää alati silma...