Mõttefilter

Roheline elu

2007-12-19T00:50:00.001+01:00

googeldamise otsingu GREEN tulemus

Küsimus 1- kui roheliseks annaks minna?
Küsimus 2- kas roheline olla on midagi väärt kui sellega võtta ära kogu rõõm (vastus: ei ole). Aga mida arvata jõulkuuskedest, mida tuhanded tassivad endale koju, ehivad kassikullaga ja siis paari nädala pärast prügikasti kõrvale viskavad?

Paljaks kooritud

2007-12-19T00:34:00.000+01:00

takistusriba illustratsioon endla rabast sel sügisel

ehk kikivarvul mööda ökoelu takistusriba. Loen sellist raamatut praegu. Päris hea on - nii et soovitan teilegi. Kuna eetilisem on raamatuid mitte osta, vaid neid kasutada raamatukogus (see on nagu oma auto vs ühistransport) siis soovitan seal lugemas käia. Aga kuna mina selle raamatu ostsin, siis võiksin ju seda ka välja laenata. Et võimalikult rohkem meist hakkaks mõtlema eetilise elu üle.. Eetika. Mis kurat see on?

.. aga samas olen avastanud enda jaoks sellised kohad nagu www.sahver.ee ja www.mahekaup.ee. Noh algus seegi. Näiteks otsustasin poest enam suvalisi mune mitte osta. Eelmainitud kohtadest saab ka vabalt peetud kanamune... ja mis oleks kallim kui vabadus? seega võib kanade vabaduse nimel munade eest ka veidi rohkem maksta.

aga no paugupealt ma ökomeheks ei hakka ja religiooni ei taha ka levitada. Lihtsalt.. üritan ise veidi teisiti mõelda.. ja mõtlesin varem ka, aga aegajalt on ikka selliseid katalüsaatoreid/aktseleraatoreid tarvis.

Hispaania

2007-12-12T23:36:00.001+01:00

Thomas Newman mängib taustal. Hispaania mõlgub meeles. Tundub nagu miski ikka tõmbaks sinnapoole. Granada munakivi sillutisega tänavad, Sierra Nevada lumised tipud, Bun~oli bocadillod, Madridi La Latina, nägemata jäänud Girona, San Sebastian, Galicia... ja kes teab, mis veel. Jabur tunne ju - süda on siin ja seal korraga. Tahaks mõlemat, aga tead, et ei saa.. 4000 km laiune kuristik haigutab must paremal..

lennates

2007-06-14T20:15:00.000+02:00

teel tippu.. varsti lohel

Eile sai tehtud esimene lohekursus. Loheõpetaja on meil Milo, odavaim ingliskeeles tunde andev kohalik. Kuigi mehel on taskus elektroonikainseneri diplom, otsustas end kaks aastat tagasi pühendada lohesurfile. Nüüd ongi mehe eluks tuule ootamine.. raha teenib kursuste andmisega. Kahe aastaga on ta omandanud aga piisava oskuse, et eelmisel nädalavahetusel käis ta ühe kohaliku surfi ajakirja jaoks Kanaaridel fotosessioonil. Pole viga - mees naudib oma elu. Mõne aasta pärast ehk pöördub oma eriala juurde tagasi - selline tundus olevat ta visioon.
Meie (minu, Kristiina ja Jukka) kursus algas pooletunnise jutlusega surfiohutusest ja tuultest.. ning edasi venis väikese lohe lennutamisega. Et olime tiba suurema lohega kohalikus rannas erinevate tuultega lennutanud, siis algus väga huvitav just polnud - tuul oli ka paraku nõrga võitu, 10 sõlme ümber. Kui aga tunnipärast vöö ümber panime ja 9-se lohe õhku tõmbasime, läks ka kursus huvitavamaks. Pärast nelja tundi lõõskava päikese käes lohelennutamist oli kurgus täielik kuivus ja liiva maitse. Vett meist keegi muidugi kaasa ei võtnud ja päikesekreem jäi mul ka suure õhinaga koju. Kui lohed pakitud sõitsime lähedalasuvasse baari ja jõime elu parimad õlled..
Edasi veeres päev õhtupoole Jukka korterinaabri Patricku sünnipäevalauas. Kokku oli keeratud meetrisele pannile üks vägev paella, mis pika päeva lõpetusena tõesti asjakohane tundus... Kuid tuulest, päikesest ja lohest äravaevatud mina ei suutnud pikalt pidutseda ning varsti vajusingi diivaniäärele magusasse unne...
... et peo lõpus vaikselt koju magama minna ;)

oli tore päev..
.. tänasel polnud ka väga viga. Presenteerisime oma videoprojekti ja see ei jõudnud vist kellelegi kohale. Oscar jäi riiulile magama.

Ya esta!

2007-06-12T23:09:00.001+02:00

take two

Kool tundub olevat ühelpool. Täna oli arhitektuuris projekti esitlus, neljapäeval on videos. Keele eksam sai ka tehtud.. ning animatsioon jäi maa ja taeva vahele rippu. Sinna, kus see kaaluta olek om.. oleks nagu kinni jäänud. Kahest tehtud saanud asjast siis. Mõlemad jäid nagu poolde vinna. Videos sai fotograafia vägagi hea. Montaazist sai vist ka päris hea mahl välja pigistatud. Värvi korrektsiooni osas tekkisid mul esimesed kahtlused, mis paraku jätkusid ka heli puhul. Audioga oli meil selline jama, et paraku just siis kui meil siin võtted käisid, andsid ehitajad, kes muidu lillegi ei liiguta, tööle täie rauaga pihta. Ja naabri segane kukk oli täpselt sama segane nagu alati - vee keetmise heliribale lisandus justkui vürtsiks kukekisa ehk kiremine. Mitte kõige paremini ei kukkunud meil audio ülesvõtmine välja. Sai siis osad kohad juurde lindistatud.. ja kokku pandud.. ja tulemus oli selline "on kah". Muusika valikul ja kasutusel jäi mu arvamus lõpptulemusest ka tublisti erinevaks - aga mida sul ikka köbiseda on, kui teised töötavad filmi kallal samas kui sina arhitektuuripurki kaanetad. Lõpptulemuseks võiks vist projekti hinnata 7/10. Sisu ei oska muidugi hinnata, kuna olen sellest stoorist ise läbi imbunud. Aa.. ja lühifilmi pealkiri on "Bilocación" ehk inglise keeles "Bilocation" ja eestikeelne võiks kõlada "Kahepaiksus". Äkki polegi seal pealkirjal väga viga?
Ent see arhitektuurikompott, mis kokku sai pandud, sai täna hindamiskomisjonilt hoobi munadesse. Kuid hea hoobi, sellise millest toibudes oled õppinud. Seda sama ei saa ma tavaliselt pärast mõnd Eestis toimunud projekti kaitsmist öelda - maha tehakse aga enamasti konstruktiivset kriitikat ei kuule. Kuuleb hakitult ja ilma erilise süvenemiseta käib Maarjamaal see tavaliselt. Siin siis vähemast võeti noa ja kahvliga asjad lahti - arutati veidi projektist üht poolt ja siis teist poolt. Väga palju tähelepanu pöörati posteri ülesehitusele ja sealt projekti väljaloetavusele - hüpoteetiliselt kujutas komisjon end olevat justkui võistluszüriis ja vaadeldi tööd ka nii, kuidas see oleks ilma kaitsmiseta. Plakat oli meil liialt üle disainitud ja projektiga kaasa ei rääkinud. Palju asju oli selliseid, mis vajasid muutmist. Kuid nagu ütlesin, kriitika oli konstruktiivne ja õpetlik - seega edasiviiv. Oma kaitsekõne läks ka muidugi pekki - närv ja keeleoskus ja mingi maagia ei lubanud eriti hästi esineda - mitte et ma seda kunagi oskuslikult teinud oleksin, ent seekord oli veelgi mädam. Hindajatele siis punkte 10, enda kaitsmisele 4 ja projektile 7,5 - põhimõtteliselt jäime me oma tööga ikkagi rahule ning tuli ka positiivset vastukaja. Zürii poolse hinnangu saab teada järgmisel teisipäeval.
Pärast kaitsmist idanes pähe mõte, et peab ikkagi kuskile teise büroosse mõneks kuuks praktikale minema, lootes et saab mõned konkursid kaasa teha. Oleks vaja jälgida teiste mõttekäike ja meistreid jälgides nende kogemused omale kõrvataha koguda. Hispaanias tundub seda teha ka täitsa õige koht, vähemasti mõne õppejõu professionaalsust vaadates.

Homme, kui tuul annab, läheme kitesurfi kursusele. Võiks anda...

El Proyecto

2007-06-08T10:55:00.000+02:00

kui kellelegi teisele meie projekt ei meeldi, siis Le Corbusie oleks sõber edasi

Luks elu

2007-05-24T21:25:00.000+02:00

vihmad Hispaanias

Samal ajal kui keskhispaanias kallab nagu oavarrest, on rannikul elu luks. Väljavõte minu tänasest kõige mugavamast päevast:
8.30-9.00 Äratus
9.10 Fruterias, ostame 1/2 kilo maasikaid
9.15 Oleme rannas
9.20 Ujumas käidud. Sööme maasikaid, teeme paar hisp. keele harjutust töövihikust. Kõksime veidi võrku
10.30 kodus tagasi, asjad kotti ja kooli
12.00 Koolis kohvikus, hommikusöögiks üks catalana con queso ja värske zumo de naranja
13.00 Astun läbi Jukka poolt, jalgratta kummid saavad pumbatud
13.30 Oleme tagasi rannas. Kaasas lohe ja võrkpall
16.30 Lohet on lennutatud, lainetes hullatud.. jõuame tagasi koju. Fruteriast haarame kaasa järjekordse 1/2 kilo maasikaid ja muud nodi.
18.00 sööme öhtust või mingit vahepealset einet. Praetud krevetid ning värske Vahemereäärne salat. Magustoiduks Crema Catalan. Elu on lill
19.00 Asun tööle (idealiseeritud)
vahepalana maasikad
21.45 Kirjutan blogi
22.00 Näksin midagi ja töötan edasi või õpin
millalgi lähen magama..
Loodan, et homme tuleb sama muhe päev.. Keegi võiks ainult kõik kohustused mu eest ära täita....

Elu siin Vahemere kallastel on luks. Eile said filmiprojekti võtted ka ühelepoole. Näitleja oli tasemel, kuid.. süsteemid siin koolis toimivad täpselt nii nagu nad Hispaanias peavadki tegema. Igastahes eilseks võttepäevaks me kaamerat ei saanud ja pidime koduste (st Jukka) vahenditega läbi ajama. Tegelikult jäid vist kõik rahule... 13 päeva pärast on film valmis!
Samal ajal peaks ka anima valmis olema.. aga see vist venib. Arhprojektiga saame vist ka 8. juuniks ühele poole... kui elu liiga luksiks kätte ei kisu

Gecko?

2007-05-21T01:09:00.000+02:00

Elukas võttis mind ühes kaljuaugus vastu. Augu diameeter on 3-4cm

The Moorish gecko (Tarentola mauritanica Linneus 1758), also known as Salamanquesa or Crocodile gecko. Kas on see?

Ronimise isu peletas täna ühes kaljuaugus varjus passiv sisalik. Päeva jooksul ei tahtnud enam kordagi näppe ühtegi avausse toppida... ronimisel esinevale kõrgusekartusele, tekkis lisaks mingi kummaline faunafoobia... ja ronimine muutus nüüdsest veelgi raskemaks..

Filmi tegemisest..

2007-05-09T22:37:00.000+02:00

.. filmi tegemine on selline tore asi, mis nõuab planeerimist ja kannatust. Ja pärast veel rohkem kannatust.. Täna oli meil videoprojekti esimene võttepäev. Aega läks nagu iga teisegi asjaga arvatust umbes kaks korda kauem, kuid vähemalt võib öelda et sujus. Kui siis päeva lõpus materjali üle vaatasime, avastasime et osa kassetile võetust on mingi digipraagiga. Millalgil lähipäevadel tuleb siis pool tänast uuesti üles võtta.
Aine nimi on audiovisual project. Aasta jooksul oleme me seal kõigest natuke õppinud, et saada ühe projekti valmimisega kaasnevast ülevaade. Lõputööks peame tegema ühe lühifilmi. Meil on lühimängufilm, koodnimega "Rafa". Kui see peaks tulema selline, et mulle lõpptulemus ka meeldib, siis postitan selle ka siia... andaluusia reisikiri on ikkagi veel pooleli ja hetkel ei tundu aega ka olevat. Loll lugu on aga selles, et kui seda mitu kuud hiljem kirjutada, siis on muljed juba vanad. Hetkeks ongi juba muljed vananenud, sest ümber on saamas kuu aega meie matkast.. ja et on õhtu, siis lisasin ka ühe õhtuse pildi, Bu(nj)olist, sealt kus ronimas käisime.

Escalada

2007-04-30T23:33:00.000+02:00

... en Buñol. Tunnike Valenciast rongiga ja siis pool tundi jalutada. Kahe kalju vahel, seal kus voolab vesi...

Kolmekesi käisime seina ronimas.. Piotrek näitab esimesena klassi

Kristiina tipupoole teel...

... ja tipust alla tulles

Kaur oma esimest kaljutippu võtmas

.. selline oli meie 30 aprill.

Soome lahe kallastelt

2007-04-28T05:00:00.000+02:00

Tallinnas mehepojad laamendavad. Mul siin ka seetõttu tuleb väike auk reisikroonikasse sisse. Kuradi valus ja masendav on vaadata/kuulda, mis pealinna tänavail toimub. Rääkida, et venelased on värdjad ja et neid tuleks maha tappa ja põletada on mumeelest ka üsna valus ja haige reaktsioon. Integratsioonipoliitika pole lihtsalt toimima saadud ja lõpuks on "pronksmehest" saanud katalüsaator ja vesi on tammi tagant valla pääsenud. Tahaks tõesti loota, et lõpuks see asi siiski laheneb ja 10 aasta pärast on ka enamus meie slaavitõugu vähemuslastest ajaloost õige pildi endale loonud nig mäss käib hoopis muude väärtuste ümber.. st et käib mäss, mitte marodöörlus.
Kodus ka nüüd selle jura pärast jama - meil siin läksid leerid lahku arvamuste osas, et kuidas ja kas üldse on võimalik kahte rahvust Maarjamaal integreerida. Mumeelest oleks parim vahend algklassidest õpe eesti keelseks ja ajaloo õpik öökapiraamatuks. Keskkoolis võiks ju vabalt füüsikat-keemiat ja muud raskemat siis omas emakeeles (nende puhul siis vene) õppida. Algklassides-põhikoolis oleks keel selgeks saadud ja poleks enam keelebarjääri maailma ajalooga tutvumisel....

.. aga sellest ei saa ma küll aru, kuidas kurat on võimalik, et venekoolides on sellised õpetajad, kes oma õpilase mässama ässitavad ja osa lausa käekõrval talutades oma klassid tõnismäele juhivad. Kas siin riigivastasuse eest väikest türmi ei saaks kohandada?

Siil udus

2007-04-26T01:46:00.000+02:00

See minek oli raske - tõusu kokku 1400m. Seljataga Costa del Sol, ees tipp - vahet pole, sest udust ei näinud kumbagi

Al-andalus II

2007-04-24T09:10:00.000+02:00

Kindlus, ent mitte Lorcas, vaid La Alhambra ja taustal Sierra Nevada mäestik, ainuke koht lõunahispis, kus saab talvel suusatada. 100km lõunas on Costa del Sol

Ärgates laius allpoole vaade linnale ja üles kindlusele. Et oli Suure Reede hommik, lõid kirikukellad. Hispaania Rough Guide väitis, et Lorcas on ühed vägevamad Semana Santa etendused. Kahjuks jäime neist ilma, sest jalutasime ümber kindluse ja hommikudu hajudes sõime päikesepaistel hommikusööki. Hiljem kolasime kesklinnas ringi ja vaatasime kõrvalt seda omamoodi veidrat usu-teater-turismi. Ettevalmistused olid tehtud - tänavad olid kaetud kruusaga, et viia meid tagasi meie aja algusesse. Samuti olid teede-tänavate äärde püsti aetud tribüünid - nii on mugavam seda kõike jälgida.

Semana Santa Valencias

Semana Santa ehk püha nädal ehk lihavõtted on üks väga Hispaanias üsnagi isevärki. Pihta hakkab see palmipuude pühaga. Alates sellest hetkest teevad erinevad kogudused protsessioonikäike. Valencias võib korraga näha mitme erineva tee ristumist. Granadas olid vist kõik liitunud üheks suureks pikaks rongkäiguks, mis paraku muutus selliseks kaootiliseks ringitatsumiseks. Koduümber, kus grupid on väiksemad, liiguvad marssijad kõik väga täpselt muusikataktis (jah.. kõiki kõndijaid saadab lõpus üks orkester ning vahel jalutavad lisaks peale orkestrit mittekostümeeritud koguduseliikmed). See tekitab üsnagi hüpnotiseeriva vaatepildi, kui tänavaotsast vaadata - mütsitipud kõiguvad kõigil samas rütmis paremale-vasakule. Lorcas jäime aga ilma rooma-aegsest karnevalist.

Semana Santa Granadas

Granada kesklinn oli täis karnevali ja publikut, kuid eemalt ei tajunud kuskilt, et tegemist võiks olla Suure Reedega. Eestis on see vist veidi vaiksem päev kui muidu? Igaljuhu - Granada on kaunisja mitmepalgeline oma araabiakvartalitega, mustlaste koobaselamutega, mauride kindluse ja muidugi orgu ümbritsevate mägedega.

Et me laupäeva hommikul kindlusesse ei pääsenud, sest kella üheteistkümneks olid kõik piletid välja müüdud, siirdusime Sierra Nevadasse - Hispaania kõrguselt teise mäestikku. Olles käinud ära 2500m kõrgusel suusakuurortis, vallutanud oma kevadise lumetipu, siirdusime Sierra Nevada lõunapoolsele küljele, Las Alpujarras'se.

Las Alpujarras

Kui Valencias oli kevad pigem lõpule jõudmas, siis 650km lõunapoole jäävas Granadas hakkas kevad just pihta. Lõunaküljes oli kevad muidugi juba kohale jõudnud ja enamvähem samakaugele arenenud kui Valencias. Kõige põnevam oligi meie 3,5 tunnine mäkketõus lõunaküljelt - põnev oli vaadelda taimestiku vaheldumist ning muutumist. Madalamal asusid üsnagi karmid ja kõvadega lehtedega taimed, mis harjunud taluma kõrget suvist kuumust. Mingilt kõrgusel läks ümbrus üsnagi puiseks, millest kahjuks oli alles vaid kummitusmets. Kaks aastat tagasi oli üks eksinud britt tähelepanu tõmbamiseks põlema suure lõkke, millest süttis aga terve mets ja rohkemgi. 800 aasta vanustest kastanipuudest olid alles ainult vaimud. Pilvedele lähemale liikudes muutus taimestik veelgi lopsakamaks. Kõige lopsakamas piirkonnas karjatati ka lehmi ning peale seda hakkas taimestik jällegi hõredamaks muutuma, kuni eemalt paistsid hommikul nähtud lumiste tippude vennad.

800a vanune kastan

Pühapäeva hommikul olime kell 6.45 La Alhambras piletisabas ning kaugeltki mitte esimestena. Meist eespool seisis veel umbes sadakond inimest, kel kõigil kindel eesmärk mauride viimasena langenud kindlus ära näha. Kaheksast avati kassa ning 8.30 tehti ka väravad lahti. Need üksikud inimesed, kes enne meid kindlusse sisenesid tõmbasid kõik kiirelt uttu. Ümberringi laulsid linnud ning mägedetagant tõusnud päike heitis veel pikki varje. Ümberringi polnud veel udu hajunud ning kõik see jättis üsna müstilise mulje. Piletiga määratakse ajad sultanipalee külastuseks ning 9.20 pidime juba palesse siirduma. Kahju - tõenäoliselt oleks just varajastel hommikutundidel olnud õige aeg sultani privaataedade külastamiseks. Pärastlõunal kui sinna siirdusime, oli see kõik turistidest pungil, nind hommikune udust pehme ja linnulaulune Alhambra oli vaid kui mälestus muinasjutust. Sultanipalee ise oli muidugi võimas ning kokkuvõttes ma muidugi külastuses ei pettunud. Islamikunstis on tohutult palju lummust!

kassid naudivad ka sultanipalee elu

Ööbisime ikka veel autos.. ka ööl vastu esmaspäeva. Sealt ööbimispaigast on tehtud ka eelmises postituses olev autoga pilt. Esmaspäeval, üheksandal aprillil siirdume Sevillasse, et kohtuda ameeriklasega:)

Al-andalus, päev I

2007-04-19T22:23:00.000+02:00

Kümnepäevane retk lõunasse tundus esimesel päeval miskipärast hapuks kiskuma. Esiteks pööras ilm vihmaseks ning mida lõuna poole sõitsime seda jahedamaks läks. Lõpuks nägime isegi lume ära, samal ajal kui Tartus toomemäel inimesed vist päikest võtsid ja õlut jõid. Kuid tõenäoliselt, kui eestis oleks ka kahe poole kilomeetri kõrgusele võikud sööma ronida, oleks seal veel ikkagi päris hea talvekliima.

Kuna meie kogu reisi ettevalmistus piirdus sellega, et me rentisime auto ja kaardi ning mõttes võtsime sihi kuskile Andaluusiasse, siis ei osanudki eriti kuskile sõita, kui olime auto kätte saanud. Mõte oli umbes järgnev, et sõidame 120-150km lõunasse, seal üks ilus kalju.. vaatame seda kaljut ja siis teeme plaane. Lisaks sellele "kihutasime" eelmisel päeval ka Lääne-Euroopa suurimasse kaubanduskeskusse "Bonair", mis koosneb 80 jalgpalliväljaku suurusele alale kokkukuhjatud poodidest. Paraku asjub seal ka Valenciale lähim spordikauplus Decathlon, kus müüakse igasugust matkavarustust, sh ka tol hetkel nii vajalikuna tundunud telke. Kihutamine tähendas paraku 2h pikkust sõitu liinubussiga.. 1.5h spordikaupluses kammimist ning siis jälle 1.5h tunnist tagasisõitu.. mitte et see linnast nii kaugel oleks, aga ühistransport kulgeb vahest päris aeglaselt. Kojusõites rippus meil käeotsas telk, kurk valutas ja muidu oli päris väsinud olla.

Hispaanias on maanteedega selline lugu, et on maksustatud kiirteed (päris kallid), tasuta kiirteed (pole igalpool) ning tavalised Tallinn-Tartu mnt tüüpi kaherealised "külavahe-teed", ehk sellised korralikud asfalteeritud teed, mis jooksevad kõikidest teeäärsetest asulatest läbi. Suurematest linnadest on muidugi võimalik mööda sõita, kuid meie valisime just selle sama "külavaheka" et sõita mööda randa lõunasse oma rahnu vaatama. Enamvähem sealt hakkas ka see tasuta kiirtee pihta... Igasatahes. Et oli neljapäeva pärastlõuna enne Suurt Reedet, siis rannaäärne tee oli täiesti umbes ning selle 120..150km läbimine võttis veidi üle kolme tunni. Hea oli see, et sai autoga kohanetud aga halb see, et teosammul liikuv autorivi ajab ikka lõpuks närvi, kui mõtled, et reisi lõppeesmärk jääb veel ligi 1000km kaugusele.. Atlandi ookeaniäärne siis. Tol hetkel hulkus mu ajusopis veel ka ringi mõte, et äkki põikaks ka korraks Portugali, kuid seekord siiski ei jõudnud.

Rahn nähtud tekkis mul tunne, et on paras aeg arstile pöörduda, sest kurk oli paari viimase päevaga ainult halvemaks läinud ning mõte ravimitest tundus sama erutav-vajalik kui Meka poole kummardamine muslimitele. Rumal oli aga see, et tung haaras mind kuurortis ning ette jäi ühe kohaliku röövelarstipraksis. Pooletunnise kurguvahtimise-mesijutu kuulamise eest tuli taskut kergitada 100 euri eest. Öeldakse, et loll saab kirikus ka peksa.. ning ka seda, et jumal kaitseb lolle ja joodikuid. Viimast ma enam ei usu ja esimene leidis jälle kinnitust. Kuigi jah, teenused ongi siin räigelt kallid. Ükskord käis meil elektrik, kes korkide vahetamise ja kahe stepsli isoleerimise eest kasseris oma pooletunnitöö eest 220 euri. Hea et seda ise ei pidanud maksma...

Igaljuhul.. viienda aprilli õhtul uinusin rahulikult, kümnepäevane reis ja samapikk antibiotsi kuur alustatud. Ümberringi sadas vihma ning rahakotis olid väiksed ettenägematud puudujäägid. Telgi lahtikakkumiseks ei leidnud hea põhjust, sest auto mille rentisime, Lancia Musa oli täitsa avar, ning toolid alla klapitult oli ruumi ka magada. Valenciast 300 km lõunapoole ööbisime Lorcas otse kindluse kõrval, vihm põristas vastu katuseplekki ning uni tikkus kiirelt ligi.

.. ja kuramuse fotokal on sensor räpane - st seda, et kõikidel reisil tehtud piltidel on mingid nõmedad jäljed peal. Loodan, et leian siit kuskilt ühe töökoja, kes sensorile uue elu suudab siisse puhuda.

... al-andalus ehk Andaluusia ehk Hispaania lõunapoolseim communidad

Külalised

2007-04-19T21:49:00.000+02:00

.. käisid. Kõigepealt enne meie reisi Andaluusiasse Traat, Mariona ja Traadi õde ning ta novio. Peale reisi aga Sten, Merilin ja Krissu vanemad. Tore on, kui külalisi käib. Tore on. Ja alati kui nad lähevad, tekib selline Eesti igatsus. See on vist see tunne, millepärast ma arvan, et must ei saa eales alalist immigranti ei Hispaanias ega kusagil mujal. Kliima on siin mõnus, ümberringi on inimesed ka toredad.. aga suurem osa sõpru on siiski eestis. Niiet.. Juuli lõpus pöördun koju tagasi..

.. ja pealegi, mulle vist hispaania kliima ei sobi. Nüüd kummitab mind angiin..
.. ja nüüd üritan mingi ajaga ka oma reisist Andaluusiasse kirjutada ja pilte postitada.. Reis oli igastahes vägev.. Hispaanial on ikka sada nägu.

tegelikult on ilm halb...

2007-04-04T01:50:00.000+02:00

.. ja kevad, mis kaks kuud tagasi justkui imeliselt end näole andis, on tänaseks taandunud Gibraltari taha. Suurest hirmust, et sinna ta ka jääb, lähme üritame ta Gibraltarilt ise ära tuua. Väikse vembu abil peaks ta tagasimeelitamine isegi ilma Marokosse põikamata õnnestuma. Eks saab näha. Missioon peaks aset leidma 5-15 aprill - siis kui Hispaanias parasjagu Semana Santa ning seeläbi ehk ka kevad veidi leebem ja vähem kapriissem.

Tee saab olema raske, sest luure on ka kohalikel tänavatel tabanud hekseldavaid usufänne, rääkimata meie käänulisele teele jäävast Granadast ja Sevillast. Veidi rahustab maha salainfo, et peale hirmutava välimuse, pole neil grupeeringutel Klu-Klux-Klanniga midagi ühist. Igaljuhul hoiame meeled värsked ja relvad laetud.
Vahepealsetele aegadele tagasivaadet tehes, ei kerkigi esile muud kui raskused. Märsti esimesel kolmel nädalal üritasid kohalikud traditsiooniterroristid igapäevaselt õhata linnavalitsuse esist platsi. Viimasel viiel päeval jõudsid linna aga lisajõud, ning lisandusid veel äkklõhkamistena kella kaheksased plahvatused. Pidev põiklemine lõhkevate pommide-rakettide vahel võtab isegi meiesugused tippsportlased võhmale kuid kõige tipuks tuli ka ristteedel paiknevatest põlevatest polüuretaan-kujukeste- mürkainete-rikastest-lõketest eemale hoiduda. Õnneks saabus meile appi Markus Saksamaalt, kes prille disainides pilku teritanud. Kesklinnast põgenedes oli koduteel täitsa julge. Uue sõbra vaheda pilgu all ei suutnud keegi meid enam üllatada. Edaspidistest sekeldustest hoidumiseks, pakkus parima strateegilise plaani välja mu alati geniaalse ajastusega kurk. Erkpunaseid signaale tõlgendades, sai targu neli viimast Las Fallase päeva kodus teed rüübates mööda saadetud. Päris täpselt ma juhtnööre ei järginud, kuid pragada ka ei saanud. Et vaim on meil terav nagu nael ja keha pingul nagu vedru, siis vahest tuleb ka pilvede vahele jumalatele külla minna, et koos rammukatsudes auru välja lasta. Nõnda olengi iganädalaselt käinud saalis kunstmäge vallutamas. Jumalad on vist suurest paugutamist Valenciast mõneks ajaks jalga lasknud, sest saalis neid igaljuhul pole. Kuid mõnel lõunaosariigis tehtud matkafotol on tunda juba jumalate lähedust. Ehk toome parimad jumalused koos Kevadega tagasi, et meid järgnevail nädalail väisavatel sõpradel-sugulastel ka kellegagi tamme oleks kaksata.
Nüüd aga mõneks ajaks jälle eetrivaikust. Kui vaikus üle viskab, siis ehk aitab kuulamisjanu leevendada kaasmaalase veebipäevik.

Ansipist

2007-03-12T21:36:00.000+01:00

.. või õigemini siis teda portreteerivatest fotodest EPL-is. Mul on selle asja kohta nüüd uus teooria. Pannakse kõrvuti mingi vildakas peaministrist tehtud pilt ja kõrvale päevatoimetaja foto. Kuna foto Ansipist on ikkagi nii peetis kui peetis, siis tunneb päevatoimetaja end lihtsalt ilusa mehena. A no vaadake ise neid pilte...

Voodinaabriblogi

2007-03-11T23:33:00.000+01:00

Mul hakkas korterinaaber, kes juhtumisi ka mu voodinaabriks mõnd aeg juba olnd, blogima. Blogis näidatakse üles kõrgendatud sotsiaalset tunnetust ja oma lingvistiliste saltodega pajatab ta Valencia elu läbi enda mõttefiltri. Tutvustan blogi - La mujer con los sueños pequeños.

esmaspäev

2007-03-05T16:18:00.000+01:00

Palju ei tahagi nagu öelda. Me 8 kuune kass, kelle päästsime 6 kuud tagasi Annelinnast, jättis ikkagi lõpuks eluga hüvasti. Kukkus aknast alla.. kurb

Teine asi on see, et EPL hiilgab oma haigete ülesvõtetega meie peaministrist. Eile oli veel friigim pilt, täna ei leidnud seda enam üles. See pilt oleks tehtud nagu karaoke-baaris.. kellegi suvaklõps, mitte fotograafi töö.

Kolmas asi see, et käisime täna escalada (seinaronimine) trennis. Registreerusime sinna 2 nädalat tagasi. Tuli välja, et eelmisel nädalal oli veel registreerumise teine raund, nii et me polegi grupis kirjas. Ehk õnnestub treeneril (kes on korra seinaronimise maailmameistriks tulnud) meid kuidagi gruppi lisada - kolmapäeval saame teada. Igastahes ronimine on üsna lahe, tahaks edasi teha.

Kaktused on sürrid

2007-03-03T04:23:00.000+01:00

Kirjutan blogi. See on koht, kuhu üritan teha ülestähendusi asjadest, mis tunduvad piisavalt huvitavad, et neid ka hiljem meenutada. Kui midagi kipuvb korduma, siis juhtub seda seetõttu, et mõned asjad tunduvad olulised, et neid mitu korda toonitada. Nagu näiteks eesti keel. Kui lugeda keelt kui "keelt", kui häält - hääldust, kui jutuvada millest saad aru, siis on asjad veidi lihtsamad. Ent kui hakata keelt dekonstrueerima, siis muutuvad sõnad vahest ikka päris tobedateks. Mõngides rõhkudega võib mingis mõttes hakata mõistma ka neid, kes õpivad eesti keelt kui mitte oma emakeelt. Süsteem on tõesti keeruline. Kuid kummaliselt maagiline on ka see, kui sellele süsteemile pihta saad. Lausa lummav on see salapärane võti, mida on vaja meie keele lahti murdmiseks. Keel, mida suudab mõista vaid alla miljoni inimesi. Seda keelt justkui polegi. On vaid meie pisike kultuur ja keeleruum, mis on kokku segatud erinevatest kultuuridest tulevatest kildudest. Ent keel on meil oma. Muidugi koos oma laensõnadega, ent piisavalt vähe segunenuna, et omada täiesti autentset oma keelt. Hapukapsa maitsest saame me kõik aru. Hapukapsa ikooni lahti mõtestades on sõnum sama nii meile kui sakslastele. Ent ometigi on meil selle tarbeks teine sõna kui neil. Milline rõõm olla eriline, milline rõõm...

Vahepeal on jälle mõned tilgad vett siia vahemerre voolanud. Põhiliselt siit valenciast muidugi vett merre ei voola - jõesäng on täitsa tühi. See vähenegi vesi, mis üldse seda jõge mööda oma teed ülaltvoolu pihta alustab, juhitakse väikseid niisutuskanaleid mööda tsitrusaedadesse ja põldudele. Nii sööb terve Euroopa Ibeeria/pürenee poolsaare lumesulamisveest kasvanud apelsine endale sisse.. ja nad on tõesti head. Mahlased.. magusad..

Jutt ei ole väga ühte teemasse kompresseeritud. Sest rääkida on ju alati nii palju, kuid neid kes muutkui vatravad, hakatakse kutsuma lobamokkadeks ja latataradeks. Ei soovi endale sellist silti kaela riputada. Sildid on muidugi üldse tobedad. Ei taha ka olla päkapikk ega sebra,. ega mõhk ega tölpa.. Jätaks sildistamata ja asuks järjekordset mõtteviivu sõeluma.

Siin on öö nagu Eestiski. Eestis on muidugi kell meist üks tund ees, aga põhimõtteliselt tõuseb siin hetkel absoluutaega vaadates päike varem. Kuu-kahe pärast see enam vist nii pole. Jõuame ühele pulgale.. kuid jaanipäevaks jääb kohalike päike Eesti omale nii pikalt alla, et seda teemat enam jutumenüüs ei eksisteerigi. Eks nõrgad poevad ikka peitu, ning ilmuvad välja siis, kui tugevad kadunud.. augustis ühesõnaga :)

Tahtsin veel täna seda kirjutada, et eelmisel nädalvahetusel käisime Rooma ajast pärit kindlusevaremetel piknikul ja jalutamas. Muhe oli. Ei tahaks üldse teile rääkida sellest, kui mõnus on kevad.. sest kui tihti ikka eestlane veebruaris-märtsis kevadet nautida saab. Kuigi kevadelõhn hakkab ka Eestimaa lumistel põldudel varsti ninna, on tegemist siiski pooleldi butafooriaga - mis kevad see on, kui igal järgmisel päeval ähvardab oht järgmiseks superkülmaks ja hommikuti peab lumelabidaga rookima teed. Ent õhku poeb seletamatu värskus ja ka päike hakkab ennast tihedamini näitama. Ilus on see aeg igal juhul. Nii siin kui seal, lihtsalt mõlemile kohale omaselt isemoodi. Siin näiteks on nädalavahetuseks lubatud pilvitut ilma ja kahtekümmentviite soojakraadi. Võtab naha märjaks ja õiges kohas lebades ka pruuniks. Pikkamisi... ma vist ei viitsi veel sellise jamaga pihta hakata. Mõne päeva peab ju suvel ka päikeses lamama, ent praegu on muutki teha..

.. näiteks mõelda sellele, et miks mitte minna camino de santiago de compostelale... palverännakule püreneedest Galiitsiasse.. kaheksa saja kilomeetri lähedale jääv jalgsimatk on kindlasti väärt, et seda vähemalt üks kord elus läbi proovida. Seepärast ka selline mõte. Jätta korraks oma tavalise elu lihtsad mugavused selja taha ning läbida see 800 kilomeetrit omadel jalgadel. Seljakotis nii vähe asju kui võimalik. Nautides ja vihates oma teekonda.. seda askeetlikku rännakut, kuhu pole asja ei internetil ega teistel kõrgtehnoloogilistel mugavustel.... fotoka tahaks siiski kaasas kanda.. ehkki see võib olla selline pooltobe mõte. Laiskus mäletada - kõvakettale asju salvestada on jube lihtne... ning neid sealt aegajalt siis uuesti sirvida. Ja ega ses midagi taunitavat olegi. Kõike ei peagi kõrvade vahel hoidma. Peaasi on teada, kust arhiveeritud materjali uuesti üles leida.. ning seda eesmärgi päraselt kasutada....

Ilusat märtsi algust!

* pildid on tehtud Saguntos - 25km Valenciast põhjapool...
** foto on vaid rekonstruktsioon. Kõige lihtsam vorm pettusest, mis jätab tohutult usutava mulje. Kadreering on üks maailma suurimatest valedest, sest nii saab välja jätta selle, mille näitamiseks pole soovi. Ning nii saab rõhutada seda, mis muidu ei paljastu... ning neljakäpukil olek pole poos, vaid hoopis lõik pikemast jutust.. ent jutustuse algus ega lõpp, ei jää alati silma...

Päevad

2007-02-24T12:49:00.001+01:00

Olen mõelnud, et miks leidub nii palju neid inimesi, kes manifesteerivad, et sõbrapäev on nõme. Ühestküljest on see jah üks järjekordne tarbimispüha, kuid seda on ju kõik tähtpäevad. Täpselt sama nõmedad on emadepäev, naistepäev, isadepäev ja ka laiemalt vaadates vabariigiaastapäev, sünnipäev ja ükskõik mis muu päev... kuid tegelikult on ju ikkagi kõikidel tähtpäevadel oma point? Rahvas tahab tsirkust ja leiba.

Head vabariigiaastapäeva kõigile! Tänaseks.. ja homseks.. ja edaspidiseks

Madrid

2007-02-22T01:25:00.000+01:00

Madridis käidud ja maad jällegi nähtud. Üks raamat loetud ja mitu head saalitäit kunsti üle vaadatud ja "märtsi valimistest" osa võetud.

Valisime Madridi sõitmiseks odavaima variandi - Regional liini, mis sõidab korra päevas Valenciast Madridi ja pärastlõunal tuleb rong sama teedpidi tagasi. Regional tähendab seda, et rong peatub igas võimalikus peatuses ja vahepeal aretab umbes sellist kiirust algaja maastikujooksja. Kuid selle kõige pärast ju Regionaliga sõidetaksegi – et saaks aknast välja vahtida või raamatuid lugeda.

8:08 väljuvale rongile jõudmine eeldab varajast ärkamist, pakkimist ja sättimist, kuni lõpuks olles "pestud-kustud-kammitud" võib joosta metroosse-vaksalisse-rongile, seal end ebamugavasse istmesse võimalikult mugavalt sisse istutada, avada Hispaania reisijuht või paremal juhul mõne huvitavama lugemisvara ning nina kaantevahele toppida. Regional Valenciast Barcelonasse sõidab por la noche – siis kui aknast välja vaadates peegeldab sealt vaid enda uudishimulik nägu. Kuid ega seal ehk suurt vahtida polekski - enamuse ajast paistab ju ühest aknast Vahemeri, teisest autopista, mõned majad ja vaadete kulmineerudes saab limpsida vaateid mägedest. Ühesõnaga, mida öelda tahtsin, et Valenciast Barcelonasse sõites suutsin läbi lugeda pea et pool Hispaania ajalugu.

Ehkki viaje Madridi kestab kuus tundi, ehk siis tunnike rohkem kui Kataloonia pealinna, suutsin raudteel viibides läbi lugeda ja sirvida vaid Madridi ja Hispaaniat tutvustava osa reisijuhist, mida pole just palju kuue tunni kohta. Meeletult just targemaks ei saanud, aga abiks siiski. Tegelikult on siiski oma jalg kuningas.. või silm.. kuid kui palju käimist on… Kusjuures, Rough Guide reisijuht oli täitsa hästi kirjutet, kuid osades punktides aegunud, ent põhjus, miks nii vähe lugeda suutsin peitus hoopis avanevates vaadetes. Kilomeetrite kaupa mägesid, metsi, lagendikke ja põlde. Jah – isegi metsa oli võimalik selle kuue tunni jooksul võimalik näha. Üsna pea Valenciast välja jõudes olid juba ühes aknas kaljud, teises orud. Tegelikult on pealinna vaid 360 kilomeetrit, ent Regional on Regional ja kuue tunniga näeb nii mõndagi. Seetõttu ei saagi öelda, et: “oh, kurat! Mäed on nii vinged!” või et: “Täitsa pael, milline avarus! Millised põllud!” Oli nii seda kui teist ja veidi ka kolmandat.

Madrid on selline linn, mis loodi alles 16. sajandil ja seda konkreetselt pealinnaks. Vanemad hooned on enamasti kõik klassitsitlikus stiilis – üsna Peterburi moodi. Rajamisaegsest linnast pole suurt muud säilinud, kui ühes väikses nurgas tänavavõrgustik. Franco ajal asuti linna hoogsalt laiendama ning just need laiendused esimese asjana Madridi sisenedes silma torkavadki. Ning ega need laiendused teab mis vaatamisväärsused pole, nagu suurlinnade puhul vist ikka?

Igatahes, mingi järjekordne “ilma munadeta” äärelinn rongi aknast ära nähtud, jõudsime lõpuks kesklinna. Vana Euroopa suuremate linnade vaksalid kipuvad olema sellised üsna üht nägu – kuskil kõrgel peakohal on kaarkatus ning ise jooksed perroonide vahelt jaamahoonesse, kust läbi viivad teed linna või metroosse. Kuid Madridis oli ka pool jaamahoonest ühe sellise võimsa kaarkatusega kaetud. Et seal siseruumis kasvasid ka palmid ja muud pooltroopilised taimed, siis esimesel hetkel sinna sattudes ei saanudki aru, et tegelikult pole veel vaksalist välja jõudnud.. ning ega me paraku enne jõudnudki, kui olime uuesti maa-alla kobinud, metrooga omad peatused ära sõitnud ja siis alles.. Enam polnud palmidest haisugi.

Olid vaid majad. Päris toredad. Ühes sellises toredas majas asus hostel Pop Hostel. Seinad olid kõik väga popid – gräfitiga kaetud ja puha. Kuigi toas just palju ruumi polnud – sein / meeter tühja / nari / meeter tühja/ nari / sein – oli üldiselt tegemist siiski täitsa ok kohaga. Peale väikest lõunaeinet (mille olime valmistanud eelmisel õhtul ning mis oli ikka veel de puta madre* hea) tegime pisikese siesta… sest reisimine on ju niiiii väsitav!

Õnneks me siiski päeva õhtusse ei maganud vaid kohtusime tunni pärast ühe tuttavaga Valenciast – tegime ühed jäätised, rääkisime veidi ümmargust juttu ning muuseas jagas ta ka mõned soovitused mida teha/vaadata. Kui meie teed lahku läksid, viis buss ta tagasi Valenciasse ning meid jalad La Latinasse – pisikesse linnaossa, kus on säilinud vana Madridi tänavavõrgustik ning kus tegutsevad ühed linna populaarseimad lokaalid. Kuna oli pühapäeva õhtu siis olid kõik Tapast ja vinot pakkuvad kohad üleajamiseni täis – nii jäidki meil kohalikud hõrgutised maitsmata. Vaatasime aga üle kuningapalee, hulgim õhtuseid tänavaid ning istusime tänavapingil ja puhkasime jalgu.

Esmaspäevasel päeval tegime seda, millepärast me Madridi üldse sõitnud olime – käisime EV saatkonnas valimas. Et see Hispaanias elavate eestlaste hulgas just kõige lemmikumaks ajaviiteks polnud, andis märku läbipaistev, peaaegu tühi valimiskast. Kui valikud said tehtud, pitseeritud ja allkirjad antud, anti meile veel mõista, et reedel 23ndal korraldab saatkond Madridis aastapäeva puhul väikese vastuvõtu ning meiegi oleksime sinna oodatud. Kuid sel korral me siiski sinna ei jõua.. laupäeval teeme vist hoopis mingi eesti-hispaania sõpruskohtumise. Sööme kartulisalatit ja võtame mõne pitsi ehtsat eesti viina. Saadame vabariigile kuninglikke tervitusi!

Kuid jah.. ega valimine just eriti palju energiat ära ei võtt. Suurem osa esmaspäevast kulus hoopiski Kuninganna Sofia moodsakunsti muuseumi väisates. Jah.. Guernica oli päris mõjuv, Dali oli sürr ning ühes ruumis olid kõik seinad tööstusliku õliga kokku võõbatud. D(T)avott või kuidas seda kutsutaksegi? Tegelikult on muidugi emotsioone ja mälestusi muidugi rohkem kui vaid need kolm väljatoodut. Põhiline on see, et kahju seal veedetud ajast igaljuhul pole.. ja jalad muutusid valusaks alles siis, kui välisuks seljataga kinni vajus. Muuseumist võiks aga hoopiski seda rääkida, et koosneb ta kahest omavahel galeriidega seotud hoonest – vanast tohutust haiglahoonest, mille keskel on täitsa arvestatava suurusega sisehoov, kus asub üks Calderi õhkõrnadest skulptuuridest…

Teine hoone või pigem juurdeehitus, sai valmis alles eelmise aasta lõpul. Tegemist on ühe Jean Nouveli järjekordse arhitektuuriteosega Hispaanias. See prantsuse arhitekt on viimasel ajal nii palju Ibeeriasse projekteerima hakanud, et viimases Arquitectura Vida’s oli artikkel, mille pealkiri oli “Jean Nouvel: Ich bien Spanier!” Arhitektuur selline nagu moodne arhitektuur ikka – avab toredaid vaateid, fassaadid on põnevad jne. Jean Nouvel on aga selline huvitav arhitekt, kes ei lajata lihtsalt kontseptsiooniga ja vormiga ja iluga, mis tihti peitub ainult vaataja silmades, vaid paljude tema tööde juures on üks põhirõhkudest valgusel. Ka selle hoone puhul modellerib Nouvel varikatusesse avaused – selleks et tekiksid valguslaigud just sinna, kuhu ja kuidas vaja.

.. õhtul tutvusime meie toanaabritega, kes olid pärit Hong-Kongist.. Esimeses hiina keele tunnis õppisin, et joonistad märki, mis tähistab puud, kaks korda kõrvuti, tähendab see puitu.. kui aga kaks kõrvuti ja üks nende peale-keskele, tähendab see metsa.. Ja neid hieroglüüfe ise joonistada on ikka päris hull värk.

Kusjuures, just ennem kui kohtusime härrade hongkonglastega, käisime ühes hiinakas söömas. Muidu oli nagu enamvähem tip-top, aga lõpuks kui arvet maksta tuli, oli veini hind lihtsalt 1.30 hinnas kerkinud. Maksime ära ja tippi ei jätnud. Siin on üldse nii, et hiinlased oma bisnesites panevad üsna näo järgi ja tõmbavad tihtipeale päris osavalt. Näiteks. Teisel õhtul ostsime mingist poest kaalukomme ja mingi muu nänni. Komme ei kaalutud ja visati lihtsalt mingi lambihind. Nojah. Poemüüja on kuningas..

Teisipäeva hommikul kulutasime osa aega lähikonnas asuvate poodide skännimisele. Seal oli üks hüpermoodne teine-käsi pood, oli noorte ja muude disainerite kaupa pakkuvaid poode täis turuhoone.. oli hulgim kingapoode.. ühes äris seoti isegi ketsipaelad kinni ja puha..

Poodidega tutvused tehtud läksime kaema graafik Escheri retrospektiivi. Näituse kujunduse olid teinud ühed Barcelona arhitektid – ning see oli üsna võimas. Mitte midagi modernset-voolavat-molluskjat-efektitsevat, vaid oli lihtsalt hea noh. Vägagi sobiv ruum oli loodud Escheri näitamiseks… jah võimas vend oli see Escher - tegemist pole ju mingi lihtsa opkunstnikuga! Peale näitust käis mõnest asjast ikka pea täitsa ringi.

Mis siis suurlinnas veel näha oli? Tänavad elasid, autoteed olid kuus rida ühes ja kuus teises suunas.. metroos mängisid igasugu aferistid trumme ja saksafoni, nii et kõrvad läksid lukku. Samas oli Puerta del Soli juures ühel nurgal hübriidbrassband – ning tüübid panid ikka korralikult ja kõvasti.. Sada meetrit eemal oli aga keelpillikvintett, kes mängisid südantheldivaid klassikalisi meloodiaid… Tänavamuusikuid on siin igasuguseid, enamasti nad ka oskavad mängida nii, et neid kuulata on täitsa nauding. Baltijaama tunneli kitarristist ma nii hästi ei arva.. halvasti ka mitte, sest ta vähemalt mängib seal tunnelis. Ilma oleks veel nadim.

Madridist tagasi sõitsime aga eriti mugava bussiga. Pilet oli küll paraku 10 euri kallim, kui mu rongipilet (17 vs 27), sest tudengisoodustust see buss ei pakkunud. Sõit oli ka muidugi 2 tundi kiirem, mille vastu polnud mul tõesti midagi… ning see, et need neli tundi tuli veeta nahktugitoolis, oli vaid meeldiv üllatus.. ja vahepeal kuulasin raadiost Real Madridi ja München Bayerni mängu ülekannet. Kuradi kiirelt räägivad need kommentaatorid... hullumeelne...

16. veebruar - Leedu Vabariigi aastapäev

2007-02-16T02:00:00.000+01:00

Pole olemas kohti ilma inimesteta. Või õigem oleks öelda, et inimene suhestab end ümbritsevasse läbi enda - Inimese. Ka siis kui paigas endas ei viibi kedagi teist peale vaatleja. Seega peaks mu esimene väide paika, kui "koht" eksisteerib minimaalselt ühe inimese teadvuses. Kui esitatakse selline lihtne küsimus, et Kuidas siis oli? See "koht" või seal "selles kohas", vastame ikka enim kogetud tunnete põhjal. Emotsioone tekitavad visuaalid, sündmused, vestlused. Tahan öelda, et kõik mida tunneme, mäletame ja teame, kõik kohad kus oleme kunagi viibinud, on nende inimeste nägu, kellega koos sai nähtud, tehtud ja oldud.. emotsioone jagatud.

Kompositsioonis on üks võimalus enda kontrollimiseks pildilt detailide vähemaks võtmine. Sel hetkel kui viimast komponenti eemaldades hakkab kompa kannatama, tuleks teha undo - eelnenud seis olla olnud kõige parem. Kõlab nagu ülistus Miesi Less is More'ile. Teine kulunud lähtepunkt oleks Venturi Less is Bore ja teha vastupidi. Mälestusesse pole kummalgi manifestil asja, sest seal on juba kompa paika loksunud. On rõõmsaid ja on kurbi hetki ning alati on seal mingid kohad ja inimesed, kes jäävad alatiseks sellega seotuks. Nii tekib genius loci. Mitte ainult see pole koha vaim, mida võib lugeda välja pealiskaudsel vaatlusel ega ka põhjalikul analüüsil. Igal kohal on "tuhat" vaimu - kõigil meil on nad erinevad. Teatud puutepunktides, kus me kohtume ja mitmepeale jagame, sarnanevad need vaimud üksteisele. Kollektiivides. Suuremates ja väiksemates ringides. Vahest täitsa intiimsetes - kahe inimese vahele jäävates.

Alguse juurde tagasi tulles - et pole kohti ilma inimesteta - on kõik kohad inimeste nägu. Nende nägu, kellega koos on seda kohta me teadvuses loodud ja vormitud.

See ei ole tegelikult sõbrapäeva järelhüüd. Parimates aastates on 366 päeva. Kõigist neist saab vähemalt mõne hetke pühendada oma sõpradele. Alati ei peagi tegema seda tahtlikult/tahtmatult. Jagades ühiseid mälestusi eksisteerime me tegelikult koguaeg ühes samas ruumis. Oluliline on lihtsalt mäletada, luua juurde uusi mälestusi ning vanu aegajalt värskendada.. ning sinna ruumi tagasi sattuda.

... tegelikult tahtsin lihtsalt öelda, et ma mäletan ... et täna on Leedu Vabariigi aastapäev

Music! It's Live!

2007-02-15T11:00:00.000+01:00

Neljapäeva hommikuti mängib ikka mu kodu akna taga akordionist. Ludistab lõbusaid rahvusvahelisi lembeviisijuppe. Tegelikult ma ei tea, kui rahvusvahelised need on - äkki on hoopis vanades nõukogudemaades tuntud meloodiatega? Igatahes kõik lood on mu kõrvale tuttavlikud. Ja härra on immigrant nagu mina ja teenib tänavamuusikuna oma palga välja. Pilli mängib hästi ja välja näeb ka täitsa viisakas - miks ei peakski?

Täna hommikul jõin rõdul kohvi ja võtsin väikest hommikueinet ning jälgisin, kui tihti siis kopikas härra kukrusse kukkus. Väga tulusa äri muljet see kahjuks ei jätnud. Ma vist ei jookse nüüd kohe poodi muusikariista/rahateenijat ostma. Võib hoopiski miinustesse jääda... Ja neljapäeviti passib ta siin seetõttu, et siis on siin tänavatel turg - liiklus on ümber suunatud ja Cabanyalis on mitmed paralleeltänavad müügilette väga tihedalt täis pikitud. Kui sul peaks kuskile kiire olema ning kogemata turu haardesse sattud, siis ei jää üle muud kui end ja tupikut sajatada. Sest edasiliikumiskiirus läheneb nullile.

Kuid pagana mõnus on päiksepoolsel rõdul juua kohvi, süüa küpsist ja kuulata elavat muusikat... turg võiks ikka tihedamini toimuda - minu elukvaliteet tõuseks piisavalt.

Valimised

2007-02-14T15:28:00.001+01:00

Pühapäeval lähme vist Madriidi oma kodanikukohust täitma. Välisriigis hääletamiseks on kolm võimalust - oma arvutiga ID-kaardi ja selle lugeja abil; kirjateel; välisriigis olevas saatkonnahoones. Kuna meil puudub ID-kaardi lugeja, kirjateel oleks pidanud juba 2. veebruariks ära hääletama - seda ei teadnu - siis ei jäägi muud üle kui pühapäeval Madriidi sõita. Miks pühapäeval - sest sel nädalavahetusel toimub Madriidis liiga palju, et seal ööbimiskohta leida. Korraga on mingi suurem moedemm ja moodsakunsti laat/mess. Seega otsustasime, et pühapäeval ja võibolla ka esmaspäeval ööbime Madriidis.. vaatame linna ja käime hääletamas. Elu esimene reis kus kohustuslik on ühendatud meeldivaga?

Sõbrapäev

2007-02-14T15:26:00.000+01:00

Surm vanaduses on mõistetav. Kuid kui sureb noor ja elujõuline, siis on see ääretult kurb. Kui see juhtub inimestega, keda ei tunne, siis oskad endale vaid öelda, et kohutav. Ent kui see juhtub inimestega keda tunned, ei oska enam sedagi öelda. Sest neid sõnu on liiga vähe. Sõnad ei loe.

Sõbrapäeva puhul mõelgem sõpradele ja ärgem unustame - nii kadunuid kui allesolevaid.. ning mitte ainult sõbrapäeval

Talv ..

2007-02-09T11:11:00.000+01:00

Täna kirjutan, sest rääkida on valus. Talv võtab oma ja teeb külma.. Ja seeläbi on valus. Kurgus ja ninas. Eriti kurgus.. valu leevendamiseks joon teed. ämbrist, kõrrega. Ja ilm.. no teebki külma.. 18 kraadi on sooja ja siis saad sellise kurguvalu endale! seda siis ilmast/kehast

Meil siin kodust 200m kaugusele jääb "Russky magazin". Pood on tegelikult hirm väike ja lettidel ei ole ka just liiga palju kaupa, kuid kõigest on natuke. Kui muidu on siin toidukaupade hinnad nagu Eestis, siis vene pood on tõeline eliit ja raha tuleb ka vastavalt sellele välja sebida. Pelmeenid (1kg) 7.80€, hapukurk (1l) 2.10€, cmetana (20%, 250g) 1.30€.. nüüd on need kaubad mul kodus kapis ja mõned veel. Esimest korda kohtasin vene poodi kaks nädalat tagasi Barcelonas - astusin La Ramblalt kõrvale ja kogemata olingi sellises poes, kus muudi kohukesi, vene viina ja cmetanat. Kuid see oli selle õnnetukese kõrval, mis mu kodubarrios asub, täielik palee. Tõenäoliselt lähemas tulevikus uuesti vene poodi ei sattu, sest tihti ma neid pelmeene ikka söön.. ja sealt koguaeg ostmas käies, vaesuksin topeltkiirusega... hapukurk on vähemasti aus - mitte selline nagu siin supermarketis müüakse.

Vihmapühad

2007-02-08T15:43:00.000+01:00

Kui kunagi ammu koolis sai käidud, siis talvel oli alati rõõm suur, kui kuulutati välja külmapühad. Ausalt öeldes ma muidugi ei mäleta, et kordagi midagi sellist juhtunud oleks, kuid ma vähemalt mäletan seda külmapühade ootust.. et hommikul köögiaknalt sai kõõbitsetud, kui madalale on kraadiklaasi pügal langenud. Siin juhtus aga 2 nädalat tagasi selline lugu, et kool jäeti ära, sest väljas möllas korralik maru - sadas ja tuiskas täiega. Urbanistika õppejõud saatis laiali kirja, kus märgiti, et "school is cancelled for healthy reasons"...

Muidu ongi siin ikkagi jätkuvalt veel Valencia talv - vaheldumisi paistab päike ja sajab vihma.. temperatuurid jäävad sinna 12 ja 18 kraadi vahele. Seetõttu on mul kurguvalu ja ninas nohu, sest kui ikka 18 kraadi väljas sooja on, siis saab loll pea üsna kergelt külma. Omad valud.

.. ja muidugi on veel ka selline uudis, et võibolla ikkagi kolin sealt "Õiglase Vilari" tänavalt minema, sest kaasüüriline plaanib endale: a) osta korter; b) minna disainimagistrisse, mille aasta maksab 6000 €. Ühte kahest ta siis plaanib ja et ta viimasel ajal eriti tihti koju ei sattu, vaid pigemini ikka tädiranda, siis üks lisakulutus vähem on üks varblane jälle peos.. ent seni kuni tal veel täis selgust pole, ei liiguta ma lillegi.. samas on need 2 nädalat, mis Kristiina siin viibinud, täitsa muhe kahekesi saja ruudu peal elada/patseerida.

ps. ka frankfurter lendab suveks põhja! klikid pildil, saad aimu ...

2007-02-05T23:34:00.000+01:00

see on lihtsalt nii friik

sügis...

2007-02-04T16:31:00.000+01:00

Sõin salatit. Jõin vett. Vaatasin aknast välja.. tõeline eestimaa sügis on vallutanud spaanja talve. Vihma kallab.. õhk on värske. Vahest paistab päike. Kontides on mõnus rammestus ja kõik mida hing ihaldab, on lugeda raamatut ja vaadata filmi.. ja nii lähebki..
..ootan muutust

2007-01-25T21:19:00.000+01:00

ajaa.. kuna preili Kristiina korraldab homme meil jälle mingi peo, siis lihtsalt ei saanud muudmoodi, kui lükkasin viimase olengu pildid ka üles... kliki pildil!

ambavalust..

2007-01-25T14:42:00.000+01:00

Tarkusehammastel on vist tõsi taga. Viimasel kahel-kolmel päeval tekitab see ambakasv sellist ebamugavust, et ei tahagi targaks saada, kui selline peaks olema hind. Kõiges peab vist süüdistama raamatut Spaanja ajaloost, millele olen viimasel ajal rohkem tähelepanu pühendanud, kui lollile kombeks. Tarkusehamba näol on vist tegemist ületreeninguga - nähtusega, mille all kannatab ka mu parem säär :) Õnneks ei ole see tingitud varbaga maalimisest ega filmide monteerimisest - põhjus on palju proosalisem... Jooksmine, jooksmine, jooksmine!

Tõsi ta on, et sport teeb liiga. Kuigi ei tohiks. Eks loll on ikka loll ja sureb ka lollina.. ja tark ei saa see just mitte olla, kui liiga suure koormusega treenida. Kus mujalt tuleks valutava sääre põhjust otsida. Õnneks pole asi kriitiline vaid lihtsalt algusjärgus - nüüd võtan jooksmiselt tempo maha ja teen teisi asju.. kuid väga raske on vastu panna soovile minna jooksma, kui on jaanuar, väljas paistab päike ja sooja on kakskümmend kraadi.. ning kaks sammu jooksurajalt kõrvale on Vahemeri.. vehklemine on ju muidu küll tore, aga saal on ikkagi saal.

Eile panin oma treeningutes püsti ka esimese verstaposti - tegin ajapeale miilijooksu. 5.56 polnud küll ehk päris see aeg, mida silmas pidasin, kuid arvestades seda, et trenni pole ka selle nimel tehtud, võib loota ainult paranemist. Kuu-kahe pärast teen järgmise kontrolljooksu..
.. ja laupäeval on ülikoolis mingi pisike vehklemise võistlus.. saab ka ehk mingeid kokkuvõtteid teha..

.. ja see, et siin täna ainult oma spordist räägin, ei tähenda seda, et ma sportlaseks olen hakanud. Lihtsalt varem pole siin sellest suurt kirjutanud, kuigi see on osa mu spaanjast..

.. lõpetuseks palve kõikvõimsa poole: Almighty voodoo king! leave my fucking tooth alone, Your Majesty!

2007-01-23T23:08:00.000+01:00

äkki võtan end veel kätte ja kirjutan siia midagi pikemat..
eelmisest nädalast.. sellest kuidas väljas sai käidud.. ja mida veel tehtud..
kuid et eetrivaikus katkestada, riputasin üles selle pisiklipi

2007-01-18T19:03:00.000+01:00

Bocadillo ühes käes ja veepudel teises - nii ma praegu istun siin oma arvuti taga ja toksin ninaga tähti. Kõht on tühi - sööma peab. Janu on - jooma peab. Mõlemad käed kinni, aga bloogi peab ju kirjutama.. khm, toksima!

Mul on viimasel ajal kergel maal elamise tunne tekkinud. Noh.. tead tänaval vaatavad inimesed otsa ja naeratavad. Ükskord ma ei naeratanud vastu ja üks härra tõstis ka ja lehvitas ning ütles tere.. Seepeale oli mul ka nägu naerul. Kõige õnnelikumad on inimesed kella 7 paiku - siis lõppeb tööpäev ja naeratavate nägudega inimesed jalutavad igal pool vastu. Peale kooli. Seal on pooled inimesed eksamitest näost hallid. Kuid pikki hispaanlaste lõunapause ei sega see kedagi tegemast. Siis on ikkagi suud kõrvuni, laudade vahel hõljub mõnus jutumulin jne.

Üldsegi. Miks on mul lapsepõlvest meeles mingi selline "söögilaua-ei-räägita" moodi mühatus. Kes seda ütles, ei mäleta.. Äkki maal vanaema juures? Igastahes.. sealt see tuleb, et kui eestlasele tuhli ja nott ette lükata siis kohe jutt vakkab. Olen viimasel ajal teadlikult oma mõistust lahti häkkida ja selle proge sealt maha võtta, mis süües vait käsib olla. Vahest isegi õnnest. Ja siis eile mu kompanjeero-de-piiso ei öelnud eile õhtusöögi ajal peaaegu et midagi. Tüdruk sõber oli tal ka vait. Küsisin siis, et mis toimub.. midagi lahti või? Mehel oli lihtsalt nälg. ja tütarlaps väsinud. Järelikult polegi vaja koguaeg lauas muliseda - võib oma sõnaahtruse kompleksist end lahti öelda.

Pueblo elu juurde tagasi tulles - magada pole mõtekas, sest muidu jääks pool külaelu kuulmata. Mõned päevad tagasi tundus mulle, et mõistus hakkab ise-ka-ei-tea-kuhu sõitma. Eile öösel vaatasin kella poole viieni Ice Age 2 multvilmi ja siis hakkas jälle pihta - kukk kurat kireb... järelikult peaks koitma. Kuid mumeelest oli seltsimees Kuke biokell täitsa mööda, sest ainuke valgus, mis kuskilt paistis oli tänavavalgustus.. ja ekraani kuma minu näos. Enne seda kuulsin veel paar õhtut tagasi enne uinumist kassikontserti.. Peemot ja Woland on Valencias või?

Ja nüüd siit tänane vanasõna-tarkustera: Kes hilja voodi läheb, see hilja voodist tuleb.. sest pärast kukkesid, kasse, kanu ja jääaega magasin ma hommikul sisse. Ühe käega pesin hambad puhtaks, teisega panin riidesse.. ninaga pesin nägu.. siis hüppasin ratta selga väntasin kooli ja prantsatasin arvuti taha oma jõuludokki kokku monteerima.. Kell kaks sain aru, et see mis koriseb pole mitte heliefekt vaid mu kõht.. ja see mis tilgub pole lagi vaid mu pärani lõuad (muidu tilgub siin lagi pagana tihti).. siis meenus, et eile lõunast saadik polnud nagu midagi söönud.. ja jõulusöökide vahtimine tundub sellises konditsioonis vale otsus.. Läppar kotti ja Toni pizzasse...

.. pärast poolt tundi oli tõesti parem olla :)

2007-01-14T06:00:00.000+01:00

Hola!
Viimasel ajal ei olegi tahtnud midagi öelda. Või kui on tahe tekkinud, siis on see tavaliselt arvutist eemal olles - et paned laused kokku ja mõtled, et pagan - see võiks kirjapanduna päris hea olla. Kümme minutit hiljem elad oma elu edasi ja kogu blogi värk on meelest pühitud. On ka muidugi mingid teemad, mis kungia meelest ei lähe, kuid siiski ei viitsi neist järjepanu kirjutada.

Täna käisin spordipoode otsimas.. leidsin vähe. Tegelikult on siinse suurima kaubamaja El Corte Inglesi spordiosakond pindlalalt kindlasti suurem kui ükskõik milline eesti spordipood, kuid jama on selles, et seda mida mul vaja oli, sealt eriti palju just ei leidnud. Mitte et ma siis midagi erilist otsinud oleksin - jooksutosse. Hetkel on täitsa kahju, et ma neid tosse endale eestist ära ei ostnud, sest siit ma selliseid, mis mind rahuldanud oleks mujalt kui el Corte Inglesist ei leidnudki.. kuid see on kohalik Stockmann ning lõpuks maksin nende eest 200 krooni rohkem kui eesti allahindluselt need kätte oleksin saanud .... võibolla oleksin leidnud ka midagi odavamat ja samahead... kuid seda siis suurest Decathloni spordipoest.. mis asub aga poole tunni tee kaugusel Valenciast, lõuna-euroopa suurimas kaubanduskeskuses Bonair..,..

... joosta oli muidugi oma uute sussidega päris hea,...

... a -. ja seda ka.. et jätkuvalt ei oska ma hispaania keelt.. ja selle kolme nädalaga eestis suutsin ma muidugi oma touchi veel veidike vähendada.. kuid noh.. vaikselt tuleb tagasi.. pärast sangriat muidugi oluliselt paremini kui ilma..
Täna käisingi ühel 100% hispaania sünnipäeval. Tore oli. Sangria ja tapas.. erinevad toidud.. sepia mulle ei maitsenud, kuid pisike kalmaar oli täitsa super.. kalmaarirõngad olid muidugi eestis pakutavatest täitsa erinevad. Suurim vahe oli selles, et siinsetel kalmaarirõngastel on tõesti ka kalmaar sees ja eriti hästi nad ei mekkinud.... sööks nagu pekita pekki. Väiksed kalmaarid olid ikkagi kõvasti etemad.... ent põhiasi mida taipasin, oli see, et mind ei sega absoluutselt, kui kõik ümberringi räägivad ja ma midagi aru ei saa... täitsa mediteerimiskeskkond... olgugi, et hispaania keelt ma eriti ei oska, siis kui keegi aeglaselt räägib on täitsa võimalik aru saada... ent seltskonnas.. mõelgi kasvõi korraks eestile. Palju on neid inimesi, kes oma sõpradega aeglaselt ning eriti puhta diktsiooniga räägivad?

... esimene nädal siin tagasi olles ongi mööda läinud nagu niuhti. Järgmine on ees.. tööd on justkui palju ja peaks sellega tegelema.. ja vähehaaval on isegi tööisu suurenemas... kuid esmaspäeval-teisipäeval oli miskipärast veel suurem isu vaadata ära kahe hooaja jagu Prison Breaki osasid.. Kui napakas võib üks inimene olla??? okei.. esimesd 5 osa olid ju tõesti ehk huviatvad. või pigem kaks.. kaamera liikumine ja loo jutustamine on ehk veidigi omamoodi.. kuid alates kolmandast osast on kõik nii nagu enne,. rezisöör jutustab lugu nii nagu varemgi... operatoor võtab oma stamp-kaadreid edasi.. ning monteeria ei tee ka muud kui eriti selgelt järgitavat lugu... sorry.. aga tegelikult pointless... kuigi skript ehk lugu oli mumeelest isegi täitsa hea... nad oleksid võinud asja üles ehitamisega ka veidike rohkem vaeva näha...

.. et ütlesin, et hispaania keel on mul ikkagi peetis, siis selle parandamiseks võtsin kasutusele meetme - ostsin endale vendade Grimmide muinasjutukogumiku hispaania keeles. Kui oma lubadust suudan täita, et üks lugu nädalas.. et tõlgib täitsa kõik ära ja osad uued sõnad jätan isegi meelde, siis peab varsti isegi progressi näha olema.. Algus pole muidugi paljulubav - kolma päeva tagasi ostsin raamatu, kuid siimaani olen lugenud täpselt null lehekülge. Paks perse (loe: laiskus) on ihu nuhltus.... Lõpuks ometi hakkan ma nuudist aru saama... .. .

2006-12-18T14:18:00.000+01:00

Jõulukinkide ostmisega läks nii nagu läks - st et eriti hästi ei läinud. Ära väsitas ja vaimu nüristas. Nüüd pakin asju. Peaksin tegema enda jaoks ühe väikese etapi kokkuvõtte - esimene semester Hispaanias hakkab lõpule jõudma.

Hetkel.. pakin asju. Kuradi palju asju on ja kott on nii väike. Mida peaks inimene endale kolmeks nädalaks kaasa võtma? Hambaharja, deodorandi, kaks paari pesu ja sokke. Need mahuvad peaaegu et rahakotti ka ära. Ent peale seda hakkavad tulema moodsa aja vidinid, mis ma olen enda elule lisaväärtuse loomiseks soetanud, kuid mida elu põhivajaduste rahuldamiseks tarvis pole - fotokas, läpakas, raamat(ud), veel riideid, veel jalanõusid jnejnejne.. ja nüüd ma ei saagi ilma nende asjadeta hakkama. Seni kuni mul neid pole - siis pean õppima ilma toime tulema. Manifesteerin siin praegu endale, et tulengi Eestisse a la vöökotiga - kogu pahna jätan maha... kardan, et ei toimiks.

.. vihkan emoticone. Usun täitsa siiralt, et mu kirjakeel on tänu emoticonidele kannatada saanud - enam ei ole vaja oma sõnadega nii täpselt või osavalt olukorda/emotsioone kirjeldada. Piisab sellest kui lisad lause lõppu/keskele/algusesse märgi :) või :( . Kõik saab öeldud. Kübermaailma rämpstoidust tulvil aju tahaks loputust ja restarti. Kusjuures - jubedalt tahaks koguaeg neid emoticone sisse trükkida, et seeläbi oma emotsiooni selgemalt väljendada, kuid üritan ilma. Pingutan! Kuid ehk ongi tegu uusaja kirjavahemärkidega? Varsti tekivad ka emoticonide kasutuse kohta reeglid. Raudselt on need juba praegu olemas, mina lihtsalt oma piiratud maailmavaate tõttu ei ole sest midagi kuulnud... aaa.. seda, et ".." ja "..." märkidest ma siiski loobuda ei suuda. Mu jutt lihtsalt vajab väikeseid mõttelünki/pause :)

.. kõik riided on mustad. Sest sel nädalal on koguaeg nii olnud, et kui tahan oma asju pesta, siis parasjagu pesumasin väntab Nestori riideid raputada. Pesta ju saaks, aga kuivatada pole korraga kuskil.. Tavaliselt pole ka kuskile kiiret selle pesemisega, kuid nüüd .. mis nüüd siis saab.. tulen tagasi jaanuaris ja hakkan siis asju pesema... ei tundu isuäratav
.. asjad on peaaegu et koos. Taksoni jääb veel tund ja kaksteist minutit...

.. ja juba 12 tundi hiljem ...

...liitusin ma ühe-miili-klubiga. Khm :) ja ma ei tee seda wc-s ega stjuaardessiga (damn!) vaid hoopis oma istekohalt, kust avaneb hetkel suurepärane vaade Alpide lumistele tippudele (allapoole paraku ei näegi, sest siis lõikavad pilved vaate.. õnneks jääb mulle parem pool). Mind on muidugi alati pilvede-vaated "erutanud". Sellest ka siis mu uus liikmelisus - blogin miili kõrguselt või veidi madalamalt, eksole.. ega ma ei mõõda!!! Jah.. ja just praegu, mõned meetrid ,sajad või tuhanded minust all pool kihutas mu vaatevälja üks imepisike hävitaja.. nagu lind, ainult et kahest torust toss taga.. Rahulik on siin pealpool pilvi. 57 kraadi külma ja päike paistab. Kurat ja põrgu - läbi akna selliseid vastuolusid tunnistada ei tahaks, arvestades veel seda, et kõike seda sooja ei suuda isegi aknaluuk kinni hoida, mille ma oma kehatemperatuuri säilitamise nimel alla pidin laskma. Lõõskab nii see gaasikera.. tunnetad põrgu lähedust kui samaaegselt oled paradiisile lähemal kui kunagi varem või hiljem.. ainult kosmonaudid pääsevad kaugemale. Paradoksid on lahedad..

Kas nüüd peaks kuulama Airi? või Sigur Rós-i? Rós täitsa sobib nende pilvpehmete väljade taustale..

Eile tegi mulle Hispaania hispaaniat. Peaaegu, et tegigi ära.. Ja siis hiljem sain aru, et noh.. et Hispaania teebki koguaeg hispaaniat.. niiet vahet polnud. Tellisin endale kella üheks takso. Ja mida polnud, oli takso. Hea, et ta lõpuks ikkagi tuli.. no mingi 20 minutit hiljem. Vahe Tallinnas tellimise ja tänavalt haaramisega on see, et kui tellid, siis saad odavamalt. Siin on vastupidi - sisseistumis tasu on ligi viis euri.. Millest sul tegelikult täitsa suva on, kui mõtled, et pagan - buss Barcelonasse läheb 20 minuti pärast ja kõik kuradi valgusfoorid on koguaeg punased. 1.38 jõudsin bussijaama - kaks minutit bussi väljumiseni. Jooksin näost punane siis platsi ja noh - Hispaania - tühjus! ... ja nii ootasin veel 20 minutit bussi.. Edasi sujus kõik hästi, sest suutsin mingis eriti ebamugavas poosis magada terve sõidu, mis kestis kella 7.30ni (7.00 asemel).. eriti kangeks kont ei jäänudki, nii et kurta pole millegi üle. Lennujaama sai ka enamvähem lihtsalt - metrooga ja ühe ümberistumisega. Siiamaani kõige parem check-ini kogemus ka nüüd Kataluunja pealinnast.. kõik läks eriti libedalt ja kiiresti. Tabasin ära, et kui ma oleksin Hispaanias praegu turist, siis saaksin oma keelega ikka hakkama. Eestisse pöördudes on nii hea mõelda.. ja eks ma seda ka selleks teen, et enesetunne veelgi parem oleks..

.. aa.. ja peale kõige muu saab eesti-õhuga lennates ka värsekeid (või kui värsked on pühapäevased lehed?) lehti lugeda. Eesti keeles ja puha!

Vahekokkuvõte minu esimesest poolaastast on.. ... selline, et ei oska midagi muud öelda, kui et aeg läks lennates. Ja mõteldes.. ja laiseldes.. ja siis jälle veidi töötades.. ja liigutades... ja mõteldes ning laiseldes? Ning tabasin ära, et mulle meeldib Hispaania ja mulle meeldib see rahvas. Eestil ja eestlastel on Hispaania ja hispaanlastega palju rohkem ühist, kui ma varem arvasin.. ühesõnaga - murdsin oma stereotüüpe. Küllap on selle kõige üheks põhjuseks fakt, et Hispaania on vaid 10-15 aastat meist rohkem demokraatlik/avatud riik olnud. Seega pole protsessid nii kaugele arenenud nagu Itaalias või Saksamaal - sealsed inimesed tunduvad mulle hoopis võõramad.. Ning pole need mandrihispaanlased ka midagi nii kuumaverelised kui mehhiklased/itaallased/venelased.. kuid eestlastest südamlikumad muidugi.

Muidugi - ma olen eestlane ja sellest mulle täitsa piisab, kuid ühe asja võtaksin hea meelega Hispaaniast kaasa.. või et võtaks eestist ära ja paneks .. ei tea kuhu. Valencia - siin ei ole jõlle! Aga eesti-õhus juba on! Ja neid on peale selle veel terve Tallinn täis! ning samuti on neid Tartus.. ja kui silmad lahti teha ja linnadest välja vaadata - on kõik kohad neid täis. Valencias ei kakle tavaliselt inimesed tänaval ja üldiselt ei viska keegi sulle sellist pilku, et kui kohe oma silmi maha ei löö siis löön mina sinu! Seega, nagu ütlesin - on mulle Hispaanias meeldima hakanud ja soovitan seda kõigile! Ptui.. tegelt ei soovita ka.. neil niigi palju probleeme immigrantidega.. aga ära tasub kaeda/kogeda

Mõtelda on vaja. aegajalt.. enda ja maailma üle. Mitte, et seeläbi asjad kristallselgeks saaksid ja et seeläbi tõeni jõuaksid - aga sisemise rahuni või vähemalt poolel teel selleni olen küll. See ongi keskkonna vahetusega kaasas käiv suurim võit ja võlu ja valu. Tunnen ennast värskelt - täis teotahet ja indu.. kuid ka tõdemust, et asjade nimel, mis ei ole pingutamist väärt ei ole ka mõttet pingutada.. põhimõtteid juurde pole tekkinud ja ära pole kadunud.. ja mõtted ongi pidevas muutumises.. Kuid pea pole pulki täis! Jah.. ja kõik on võimalik (st kõik ei ole.. aga kes teab see teab.. Kiwi! :)

... ning Tallinnas võttis mind vastu Londonish - ilma nagu polegi! Tere Eestimaa!

2006-12-14T15:16:00.000+01:00

Külma pole olemas, on vaid kehv varustus - nii ütles mulle isa. Ja peaasjalikult tuleb taga nõustuda, sest kui külmakraadid tõsiselt alla nulli ei lange, pole vist eestlasel sünnis külmast rääkida. Kuid hirmsasti tahaks. Sooviksin lausa sajatada. Sest nädalavahetusel oli pagana külm. St, kehv varustus :) Õigemini - polnudki peaaegu et varustust. Riideid oli täitsa parajalt ringi matkamiseks, kuid mitte peatumiseks. Ja ega ilm eesti mõistes jahe polnudki, kuid "kui ilm vilu, on ka alasti rannas jahe"... Nädalavahetuse saatsime mööda kusagil 700-900m vahel - st laager oli kuskil 750 peal aga matkates liikusime üles poole ka. Mäed olid toredad. Sel kõrgusel on mäed veel täitsa rohelised, seda võib isegi Hispaania kohta öelda - kuigi ega siin eriti metsa pole.
Et eelmisel nädalal oli pikk nädalavahetus - puente - siis suurem osa matkaklubist (ca 15 in.) lahkusid Valenciast juba neljapäeva varahommikul. Need, kel linnas midagi teha oli - kel töö, kel kool - liitusid laagriga päev hiljem. Mina pluss kolm matkahimulist jõudsime siis mägedesse reede õhtuks. Pidu oli parajas vinnas ja rahvas lõbus.. mina hakkasin külma täheldama :)
Ettekujutus sellest club de montan~ast oli mul muidugi väheke teistsugune. Pea kõigil olid kaasas klapptoolid ning söömine-joomine toimus sellises moodsas kuppeltelgis, kuhu mahtus 20 inimest sisse küll - keskel laud ja selle ümber toolid. Igaüks järas rohkem ise oma kotist, joogid ehk käisid väheke ringi. Ööbisime kämpingus, kus olid wc ja väike Hanzu-Grete maja. Saksa pensionärid kolisid vist Hispaaniasse oma kõrget pensioni nautima ning kämpinguga teenib ju pisikese lisaraha ka. Et talveperioodil just eriti palju inimesi kämpingus ei käi, polnud ka "sanitaarehitises" sooja vett. Kuid lahked sakslased lubasid õhtul oma vannituba soojaks dushiks kasutada. Dush oli tore, kuid veelgi mõnusam oli vannituppa astudes tunda saunalõhna. Kahjuks muidugi sauna ei köetud ning kontidest jäi külm välja peletamata. Hanzu-Grete majast - oli teine selline tore tare-tareke, eemalt meenutas palki, kuid tegelikult oli prusskonstruktsiooniga. Saunalõhna see muidugi ei devalveerinud.
Laupäeva hommikune matk lõppes lõunapausiga. Naisterahvas, kelle autoga ma mägedesse sõitsin kadus lihtsalt lõunapausi ajal märkamatult ära. Grupp jagunes siis kaheks - ühed jäid ümbruskonda läbi otsima, teised läksid parklasse. Sealt enam muidugi autot ei leitud - preili oli ühe auto kojamehe vahele mingi segase teate jätnud - et eksis ära, komistas korra-kaks ja hakkas hirmus ja kihutas Valenciasse tagasi. 260 kilomeetrit! Muidugi oli see paras jama jutt, sest hommikul oli ta mulle just maininud, et talle see seltskond ei istu (ta oli samuti esimest korda nagu mingi) - et naljad on ropud ja ta tahaks ära minna. Kuid sellisel viisil, et lihtsalt ütlemata poolelt matkalt uttu tõmmata, on ikka uskumatult loll tegu... meil oli samal õhtul grill ning mina passisin magamiskott ümber kere - nii oli kõht täis ja kere soe. Kurta polnud midagi. Roppudes naljadest ei saanud muust aru, kui visuaalsest poolest. Grupijuhil Sergiol oli kaasas dildo, mille ta tõmbas rummipudeli otsa. Seega sai pudel nimeks pollaron (polla =munn; ron=rumm; munnirumm.. kõlab ropult küll). Et dildo otsas oli auk, sai sellest nö pudeli jaosuunamiskork (või kuidas iganes seda ka nimetada). Kummalised naljad. Samas oli tal kaasas terve arsenal muusikariistu - kitarr, Iiriflööt, lõõtspill ja dzembetrumm. Vaikseid hetki sel õhtul polnud.
Pühapäeval väike kõrvalepõige koduteelt üheks pisikeseks jalutuskäiguks ja siis koju tagasi. Mägesid sai veidi nähtud ja rahulolu garanteeritud.

Veel mõned kiired mõtted/tähelepanekud:

Viimane nädal siin on kuidagi veniv - mõtted triivivad muutkui Eesti vahet. Nende viimaste nädalate/päevadega on alati nii - ükskõik kus oled - ikka on ärevus hinges ja pooletoobine olla. Kuid täitsa tore on mitte-nii-talvisesse Eestisse tulla - toas on vähemalt soe (erinevalt siinsetest oludest).

Uni on lahe asi. Vahepeal oli mul selline tunne, et ma ei näegi enam kunagi und. Nüüd näen igal öösel. Kummaline elumuutus - kuid tegelikult ju täitsa tore. Täitsa inimese moodi on kohe olla - et kool ja töö ja uni ka täitsa olemas.

Jõulukingid. Eriti raske teema. Kuid välismaalt tundub neid hoopis kergem leida olevat. Sügavasisulisi filosoofilisi mitmeplaanilisi kingitusi ehk mitte, aga toredaid jõulukinke on võõrastest kohtadest lihtsam leida - asju, mida Eestis pole.

Animatsioon. Loomi on iseenesest juba raske joonistada. Rääkimata nende käima panemisest. Üritan siin ja üritan, aga välja ei tule.. varsti peaks ikkagi midagi valmis ka saama...

Tsehhid. Räägivad omavahel tsehhi keeles ja minuga hispis. Pole lugu - saab pursitud küll. Ja üks säga, kellega täna kohtusime täitsa skvatib ja puha. Juba kaks aastat mööda Hispaaniat ringi skvattinud. Elust räägib, et töötab vahest aga muidu elab niisama - seepärast Tsehhist ära tuligi - seal polevat see võimalik. Eestis ka ju pole. Esiteks raha, teiseks kliima.. Looma-aia kirjususe tarbeks on kõik vajalikud. Mul ka vähe teistpidist mõtteainet, mille üle enne uinumist juurelda.

... ja see Hanzu tare-tarekese saunalõhn süstis musse üha tihedamini mõttesse kargava himu - leili tahaks!

2006-12-08T03:36:00.000+01:00

Nii. Kui ühel heal päeval hakkaksid laest pudenema krohvi tükid ning pudenemine enam ei lõppekski, mida peale hakkaksid? Tõenäoliselt kutsuksid eksperdid, kes uuriksid-puuriksid ning ütleksid oma ekspert-arvamuse. Meil siin majas juhtus nii, et osades korterites muudkui laed pudenevad. Vannis pole soovitatav käia - muidu võib juhtuda, et pead alumiselt naabrilt rätikut laenama. Härrad käisid lõhkusid krohvi lahti ja toppisid oma ekspertnina igasuguste kihtide vahele.. Kuidas sulle meeldiks kogu perega oma korterist välja kolida ja lasta ehitajated oma maja konstruktsiooni kallale nokkima? Mulle eriti ei meeldiks.. Siin vist läheb aga nii. Ega eriti muret pole - niikuinii mõtlesin ju uue korteri otsida, aga kummaline ikkagi - kui ise ei otsi, siis olukord sunnib. Jaanuaris lõigatakse selle maja kõht lõhki nagu ahjuküpsel lõhel.

Täna oli meil kodus õhtusöök. Mitte midagi pidulikku, aga ära märkimist väärt sellepoolest, et külas olid neli Nestori klassivenda. Hispaanlased suudavad väga julmalt üksteisega vaielda - vahepeal on selline tunne, et kohe lähevad rusikad käiku. Tegelikult on aga tegemist parimate sõpradega, ning hetk hiljem lüüakse jälle klaasid kokku. Arutleti selle üle, kas kaugsuhted toimivad, kas netifoorumid on ainult vestluskohad või tänapäeva klubid, kus käiakse suhteid loomas.. arutati selle üle, millised on euroopa ja kuuba salsa erinevused. Arutati veel nii mõnegi muu asja üle, millest ma eriti aru ei saanud. Kui vahepeal hakkab tekkima tunne - "Noh, saan juba hispaania keelest aru küll.. nüüd võiks suhelda" - siis sellised kogemused sõidavad sajaga su egole sisse. Hea et midagigi aru sain.. üks mees ei hääldanud kordagi üheski sõnas S välja.. Lambruscost sai Lambruco.. sellest sain vähemalt aru. Ülejäänud sõnadega nii lihtsalt ei läinud.. eks näis mis homme saab.. lähen hispaanlastega loodusparki matkama. Metsa vist - seda siin eriti palju ei ole. Võiks öelda, et metsa on siin ümnbruskonnas vist isegi vähem kui mägesid. Metsavaimud, pange end valmis - eestlane tuleb!

2006-12-06T14:33:00.000+01:00

Üle pika aja panin siis mõned märkmed kirja ning postitasin üles ka eelmisel nädalal kogetud festivali muljed.. Elu liigub omasoodu ja jube kiirelt. Peaks rohkem kirjutama, kuid ei suuda. Vahest viskangi mõned laused kuid salvestan need pigem mustandina - ei ole ju mõtet oma blogi läbustada. Näiteks sel nädalal kirjutasin päris pikalt sellest, kui jama on ikka eestis arhitekti reputatsioon: No vaadake kommentaare... arhitekt olla pole küll suurem asi...
jah.. enamik nendest kommentaaridest on tüüpiline netivaidlus, millesse tavaliselt ei soovitaks kellelgi süüvida. Seekord küll ise süüvisin ja lugesin pea kõik otsast lõpuni läbi. Kuidagi vastik hakkas.. algse artikliga pole sel arutelul vist küll suurt pistmist...

Siin hakkas täna nädalavahetus. 6 detsember on Hispaanias konstitutsiooni päev. 8ndal ehk reedel on siin ka vaba päev (ei tea mis püha, kuid näiteks on 8 detsembril Bulgariaas studentski praznik).
Kuna kolmap-reede on vaba, siis keegi neljapäeval ka ei tööta. Seega - järjepanu 5 vaba päeva. Homme lähen vist matkale.. ei taha siin linnas enam passida..

.. ja veel üks väike vaimustus selle kooli kohta. Peaks muidugi ühe korraliku posti kirjutama ja nii, aga seniks: Casa de alumnos ehk üliõpilas maja on selline hoone, mis on 24/7 lahti (v.a. 8-9 hommikul, mil seda maja koristatakse). Esimesel korrusel on chillout - telekad, diivanid jms. Teisel korrusel on õppimissaalid ja kolmandal mingid muud saalid, üliõpilasesindus ja muud. Tavaiselt olen päeval raamatukogus kuid kui raamatukogu 21.45 suletakse ning veel tööisu järel, kolin siia. Täna on paraku raamtukogu kinni ja see üliõpilasmaja hispaania tuupureid täis.. niiet eesti tuupur ei mahugi mujale kui diivanile bloogi kirjutama. Selline asi siis. Kuid koht on jällegi super.. ja idee!

2006-12-06T14:05:00.000+01:00

REEDE: Blues.. Viimane kontsert

Blues solo? Korraga laulda ja harmooniumit mängida ei anna, kuid vaheldumisi on täitsa võimalik. Mõne aja pärast tuleb lavale pianist. Trall jätkub lihtsas bluusirütmis, mille vahele pikitakse ka keerulisemaid käike - nii harmooniumilt kui klaverilt. Veel üks pala ja laval on ka trummar. Rahulikult paneb rütmi taha käima ja peagi saab rütmimasin tervikuks saabuva bassisti abiga. Veel üks lugu tuleb ära oodata ja siis - lavale astub üks mustanahaline, vähemalt 150 kilo kaaluv bluusideemon. Hääl on võimas, tants veel võimsam, kuid need näoilmed ja grimassid, mida Angela Brown enda näole suudab manada, on kirjeldamatud. Ülejäänud kontsert sõidab meist lihtsalt üle. Ei tule enam hetke, mil suudaksid mingid argised jõulukingemõtted muusika üle trumbata. On ainult Angela. Laval tundub ta täitsa üksinda olevat, nii hästi täidab ta kogu selle bluusi ja värgi ära.. Kuid tegelikult mängib bänd ikkagi veel taustaks. Ja mitte üldse halvasti.. kuid see naine on NAINE :) Nii oma mõõdult kui "mõõdult". Ja saal plaksutab ja laualab kaasa.. Selline oli UPV Jazzfesti viimane kontsert - eelmisel reedel. (kuigi programmis oli ka veel Jam Session, kuid mis kujunes vaid ühe DJ poolt plaatide mängimiseks ühes maailma väikseimas jazziurkas).

Enne Angela Browni lavale tulekud polnud mul mingit bluesi isu.. Sellest sain harmooniumi mehe esimestest käikudest aru. Eelmistel päevadel toimunud kontserdid olid veidi teisest stiilist ja sügavad emotsioonid jätnud. Ei olnud sellist rahuliku bluusitiksumise tunned sees. Kuid Brown tegi asja ära. Õnneks.. Festivali võttis ilusti kokku.

2006-12-06T14:03:00.000+01:00

NELJAPÄEV: Omar Sosa
Kui Kuuba muusik Eestis käis ei suutnud ta mulle erilist muljet jätta. Tihti on see kõik muidugi selle süü, et Jazzkaarel saab liiga suure annuse muusika ühe korraga kätte ning lõpuks ei suudagi seda kõike päris hästi enam salvestada/nautida. Siin üks-kontsert-päevas tempoga võiks aga üsna palju asju ära kuulata... ja ka midagi edaspidiseks pehmele kõvakettale salvestada.

Seekordne Omar Sosa oligi suurepärane. Elav ja elektrooniline. Muusika, mis käis ära nii Kuubas kui undergroundis. Kontsert oli super... kuid ometigi võttis mul sellesse muusikasse sisseelamine omajagu aega - kolmapäevane Henry Texier quartet oli täitnud vaimu millegi kummalisega - midagi ei tahtnud sinna enam rohkem mahtuda. Kuid Sosa oli võimas ja peagi vajusin ma tema muusikasohu, kust järgmised poolteist tundi ei tahtnudki välja rabeleda. Muusika on ikkagi võimas!

2006-12-06T13:36:00.000+01:00

KOLMAPÄEV: Henry Texier Strada Quartet: tromboon, bass-saksofon, bassklarnet/B-klarnet/altsaksofon, kitarrist, kontrabass (mr. Henry Texier) ja trummar

Mõttehelid. Sacrifice oli ühe loo pealkiri. Kas see tähendas publiku ohverdamist läbi muusika? Sest kohati jääb selline mulje - laval on 6 muusikut. Nad alustavad kõik ühe meloodiaga ja siis hakkavad kõik järjepanu soleerima, ning finish on lõpuakord antakse jälle korraga kuuest pillist. Kui kõik lood sellised oleksid, siis võiksid nende lugude pealkirjad olla järjest Sacrifice1, Sacrifice2, jne.. Sest ühest hetkest muutub see padusoolotamine igavaks.. saksafoni ei õnnestunud lõhki puhuda, klarnet jäi terveks ja trummi ei löödud lõhki.. Kuid selle kõige nimel tundusid nad kõik vaeva nägevat... kuid õnneks:

Kõik algas ja lõppes sellega, et saksafonist üritas enda kopsu lõhki puhuda ning värvus näost punaseks. Sest pärast seda pääses laval lahti umbroheline psühhedeelia.. Mingist hetkest paiskusid hoopis rahvaviisijupid välja.. sellised meloodiad on mulle alati meeldinud. Neid pikiti ka mõne lühema soolojupiga kuid õnneks võttis muusika minu jaoks parema pöörde ja ei olnud enam "6-mehe-soolo-projekt". Kui nad kõik korraga oleksid soleerinud, siis oleks ehk asi kiiremini umbroheliseks kiskunud.. Rohelist veini kellelegi?

.. aga et kirjutada tuleb siis, kui mõte on värske.. ning muusika rütmis.. See kogemus on proovimist väärt. Peamine on mitte rütmist väljuda ning lasta sel kõrvus kumiseda. Nii on mõnus... mina visandasin mõned mõtted ja sketchid sel kontserdil paberile ja tunne oli super.. Kuigi alguses ajas mind padusoolotamine vihale, pöördus see kontsert minu jaoks festivali parimaks.

2006-11-29T18:58:00.000+01:00

*Täna oli esimene test hispaania keeles. Verbide pööramine olevikus. 30 verbi.. igast verbist 2 vormi. Tean, et tegin 2 viga
* Täna läksin vehklema. Kedagi polnud. Tuli välja, et vehklemine on 45 mintsa hiljem. Nüüd kirjutangi sellest ajast bloogi. Aga eile kui vehklema läksin, ei tulnudki kedagi peale treeneri. Tegelikult oli üsna hea, siis siis sain 45 minutit individuaaltundi.
* Eile ja täna olen päev läbi töötanud.. Siiamaani Eesti asju. Homme peab alustama reedeks animatsiooni... 33 kaadrit perspektiivis kõndimist .. ouch
* Eile käisin jazzu kuulamas. Siin koolis. Oligi tasuta, nagu ma arvasin. Muusika oli tihti liiga äärmuslikku eksperimentaaljazzu kalduv, st tundus, et laval oli huvitavam kui saalis. Kuid olid omad momendid, mil ei tulnud kohalolekut kahetseda. Eriti meeldis mulle publik - alguses oli saalis vast umbes 150 inimest, kontserdi lõpus max 100. Kuid esinejaid ei paistnud see heidutavat. Tegemist oli Therapy Groupiga, mis koosnes: pianist, bassist, saksafonist, harfist, tshellist, kolm violisti, trummar ja kitarrist-grupijuht - kes rääkis valencianos-katalanis. Kui kava läbi sai, siis lahkus kogu bänd lavalt, kuid hetki umbes 10 hiljem naases harfist, kitarrist ja pianist - kuigi rahvas enam ei plaksutanud :) Kõigil näod naerul ja et neil üks lugu veel.. Tegid ühe loo veel ära... Hakkasid jälle ära minema, kuid siis kutsus kitarrist kogu bändi lavale, et teeme veel ühe kummarduse - tegid veel ühe loo :) Kusjuures minumeelest parima. Kohe täitsa hea asja.
* Nääd lähen vehklema. Peale seda Jazzu kuulama. Ning peale seda lähen Club Loco-sse kuulama noorte bändide konkursi finaali. Tegevust jagub..

ja siin on sügis.. öösel on +9, päeval 16-19... lehed langevad... ja toas on üldiselt jahe.. Kuid mu superpaks magamiskott. mille tekile laotan, hoiab mind soojas küll :)

2006-11-28T11:16:00.000+01:00

Miks mulle siinne kämpus meeldib? Sest siin on koguaeg nii palju noori inimesi ninapidi koos ja siin on kohe selline kergelt pingestatud tudeerimise õhkkond. Ning siin toimub igasugu asju. Sel nädalal on siin jazzfest. Iga päev kell 14 esineb mingi noorte muusikuti kollektiiv siin kämpuse keskel, agoraal, kuhu on koondunud enamik kohvikuid, koopiatöökodasid ja poode. Õhtuti esinevad artistid Paranimf nimelises saalis. Siinsel festivalil esineb ka Omar Sosa, kes oli mõni aasta tagasi ka Jazzkaarel üks peaesinejatest. Mitte et ta mulle just väga sügava mulje oleks jätnud, kuid muljet avaldab medali see külg, et siin on selle kõige jaoks vaid üks flaier trükitud. Eestis pasundasid sellest kõik postreid täis seinad ning piletite eest tuli korralikke summasid välja käia. Siinseid piletihindasid ma ei tea, kuid ülikooli üldist mentaliteeti vaadates võin ma peaaegu 100% kindlusega väita, et see on kas tasuta või väga sümboolse hinnaga. Siin olles tundub kämpuses tudeerimine igaljuhul ainuõige lahendusena. Kahju, et Tallinnas õppides ma sellisest vaimust osa ei saanud saada.

... ja täna öine sürr unenägu. Kohtasin Valencia lennujaamas hansat. Hansa sõitis parasjagu Brüsselisse ja ütles, et ma pean kaasa tulema. Brüssel ruulib! Ostsin siis kiirelt stjuuardessidelt (!) edasi-tagasi piletid, maksin kaardiga ja lendasingi ära. Brüsselisse jõudes ei osanud nagu midagi peale hakata ja siis tuli veel pealegi meelde, et Kristiinal on homme sünnipäev. Ja et ta on valencias.. Ning tagasilend läheb alles 3 päeva pärast - st ma pidin hakkama kohe tagasi hääletama.. ja siis hakkasin ma mõtlema, et huvitav, palju need lennukipiletid siis maksid.. maksad kaardiga ja ei tunnegi mingit huvi hindade vastu??? kokku oli hind 1000 eurot.. Igastahes tuju läks ära.. oled Brüsselis, kuigi peaksid olema Valencias.. 1000 euro võrra vaesem ja ikkagi pead Valenciasse hääletama, sest lennukid ei käi. Hansa, ära mul pead ahju käsi pista!

2006-11-26T16:37:00.000+01:00

Eile õhtul tehtud autorretrato. Eile oli üldse selline päev, et liikusin omajagu kaameraga ringi ja klõpsisin väheke. Mässamist muidugi rohkem kui tulemust, kuid mõni pilt sai siiski üles ka riputatud. Pildistamine on omamoodi teraapia - tegeled pildistatavaga nagu objektiga. St sa ei vaatle enam kogu pilti vaid otsid kaadrit. Sätid ja punnitad... võimalusi on ju tuhandeid - mis iso, mis white-balance, mis säri, mis ava, mis objektiiv ja mis vaatenurk. Mingist hetkest muutub see obsessiivseks - võid teha järjest 20-30 peaaegu ühesugust pilti, kuid iga järgmist tehes on tunne, nagu nüüd oleks asjad paremaks läinud. Hiljem kodus lased 29 pilti maha ja see mis alles jääb, ei ole ka just kõige parem. Autoportreega ei viitsinud nii palju jännata. Tegin 2 võtet - esimesel ei mahtunud pea peale :D Hiljem muutsin photoshopis kadreeringut, sest selleks et pildile mahtuda, tekkis mul kuidagi üsna imelik poos.

Minu jaoks on ikkagi apelsini- ja mandariinipuud täielik müstifikatsioon. Siin on neid kõik kohad täis. On apelsinipuude alled, väikesed pargid ja apelsinipuudega aiad. Palmid pole pooltki nii müstilised, kui mõte sellest, et sõidad rattaga, sirutad käe välja ja haarad puult apelsini. Kohe üldse ei suuda seda uskuda. Eile oli korterikompanjoni sünnipäev, mida ta pidas linnast veidi väljas ema majas. Neil oli seal terve aed apelsinipuid täis. Nagu meil õunaaiad. Paraku kujuneski apelsiniaed minu suurimaks elamuseks, sest sünnipäev oli selline eriti rahulik-vaikne.. mõned tantsisid salsat mõned passisid niisama. Kella ühe paiku öösel liikus enamus seltskonnast salsaklubisse kandasid keerutama, kuid kuna minu salsa-touch pole eriti arenenud, siis läksin mina ühte rokikasse.

Kui eelmine kord ühel livel käisin, siis kirjutasin, et inimesed olid üsna apaatsed ja nii. Kuid selles rokiklubis olid asjad teisiti. Polnud küll bändi aga oli kaks DJ-d, kes mängisid läbisegi hitte Franz Ferdinandilt, The Kingsilt, Interpolilt, Wolfmotherilt ja teistelt samasse nisshi kuuluvatelt bändidelt. Ning need DJ-d polnud mingid lihtsalt muusikavahetajad vaid nad ikka elasid täiega kaasa sellele muusikale. Eriti äge oli lesbiDJ (no andke andeks, aga see oli lihtsalt lesbi-stereotüüp), kes elas täiega sisse sellesse muusikasse mida ise lasi. Ja kogu baar lainetas. muusika rütmis.. Vahepeal lainetas ka letipealne ;) Tahaks Tallinnas ka sellist kohta. Von Krahl nagu ja ei ole ka.. ja Krahlis pole venti.

.. aga koju jõudsin kell neli.. täitsa vara siinset ööelustandardit arvestades.. Kui eestis on kell 4-5 paiku koju jõudmine enamvähem et peo lõpus, siis siin tähendaks see ajaliselt u 8 paiku hommikut. Õhtust süüakse ka hiljem, arusaadav ju :)

Ja kõige lõpetuseks veel üks moment Valenciast: kõige peenem maja mida ma oma silmaga näinud olen :)

2006-11-24T12:31:00.000+01:00

Todo sobre mi mierda bici::
Viimasel nädalal läks mul kaks kodarat tagarattal lihtsalt katki. Sellest tulenevalt oli ratas kergelt ka kaheksas - rattaga sõites oli umbes selline lonkamise tunne nagu käiks igal sammul põlv liigesest välja, üsna ebameeldiv. Eile õhtul aga läks plaks-plaks-plaks veel vist 2 või 3 tükki ja enam sellega sõita ei saanudki. Just eile üritasin minna ülikoolis töökotta, et ratas ära parandada (jah, seal on spets rattaparandamise töökoda, kus võid ise nokkida ja ei pea kellelegi selle eest plekkima), kuid tuli välja, et see avatud vaid teisip-kolmap kella viiest kuueni. Joder!
anyways.. nüüd jälle 30 eurot vähem ja taga uus läikiv ratas all :)

Aga see on ikkagi vägev, et koolis igasugu töökojad ja kohad olemas on. Peakski sellest ehk pikemalt kirjutama.. sellest siinsest kämpusest ja asjast. Hetkel nagu ei viitsi. Peaks hoopis sellise ratta muretsema nagu pildil ...

2006-11-22T13:35:00.000+01:00

O locus, o mores!
Parim koht olemiseks on mumeelest raamatukogu. Esiteks on siin küte - päris mõnus on töötada, kui käed ei külmeta ;) Teiseks on siin olemas ka töömeeleolu. St minu jaoks on need asjad siin täitsa olemas.. kuid et mina pole sina ja sina tema, siis kõigile sellest ei piisa. Üks tüdruk õpib minu vastas ja tal on kaasas ka üks raamitud pilt. Õige töömeeleolu loomiseks peab vaeva nägema! Olgu tal siis pilt oma kuningast, mehest või koerast - kui tööd teha aitab, pole vahet!

minu hüüd jumalate poole, et nad mind aitaks ja ma ilma pingutama hakkama saaks:
O mighty vodoo king! Give spanish to me! Bring spanish to me! Let me spanish to be!
kui hädas olete proovige ka - paluma peab vähemalt kaks korda päevas. Siis on edu garanteeritud!

.. ja kuigi blogide lugemine võib tihti osutuda üsnagi mõtetuks ajaviiteks (vrdl Seebiooperid), on sealt ka vahest kasu (kas ka seebikatest?). Teiste inimeste mõtete vahel hulkudes sattub üsna tihti huvitavate asjade otsa - leiab uut muusikat, kunsti jne. Täna kuulan swingi :D

2006-11-21T17:33:00.000+01:00

test 1 ja test 2

2006-11-21T13:04:00.000+01:00

Dilemma:: kas panna selga jakk ja pusa, ainult pusa või ainult jakk. No sellised elulised probleemid on. Temperatuur täna hommikul ühtlaselt 17 - sees ja väljas ;)

2006-11-21T12:15:00.000+01:00

Energeetika vallast täiesti bueno uudis. Tamsalu toodab põhust sooja! Esiteks: tooraine kättesaamiseks kulub min. primaarenergiat (sest põhk tekib ju nii või teisiti kui vilja korjata). Nemad enam põlevkivi ei tarbi. Saaste põletamisest ei tohiks ka kindlasti suurem olla kui põlevkivipõletamisest. Põhjavesi jääb ka puutumata. Bueno!

2006-11-20T17:30:00.000+01:00

No enam ei pea vastu ja pean tänavatöödest kirjutama. Alates 18ndast septembrist viibin ma Valencias ja kodu pole vahetanud, kuid nüüd hakkab vaikselt see mõte peas järjest rohkem tiirlema. Miks? Sest tüübid koguaeg parandavad siin akna all tänavaid. Hommikul kell 8 on raudselt poisid kohal (ka laupäeval) ning hakkavad suruõhuhaamriga maasse raiuma. Nüüd on kell pool kuus ja hetkel vibreerib terve maja. Kusjuures põnev on see, et nad ei korja tervet tänavad korraga üles, et vahetavad torud jne. Ei. Nad teevad nii - terve kvartal kaevatkse veetorude kohalt üles. Vahetatakse torud. Kraavid aetakse kinni ja betoneeritakse pealt täis. Siis kaabitakse üles tänavakatted. Ja siis hakatakse uusi tänavakatteid panema. A mitte nii, et jalgtee koos sõiduteega korraga - ei :) kõigepealt jalgteed kvartalisse, siis asfalt. Tervet piirkonda nad õnneks nii ei tee, vaid lasevad ikka mingi 3-4 tänava kaupa. Igastahes kreisi. 2 kuud nad on siin möllanud ja küllap möllavad veel... ahjaa.. ja see ajutine betoneerimine. Betoon peab ikka ilgelt odav neil siin olema, et lihtsalt kraavid pealt täis betoneerivad. Täna koju tulles üks tööline igastahes kirkaga lammutas seda 2 nädalat tagasi valatud betooni. Küllap nad siis homme panevad sinna tänavakivi peale. Kuid mõelge milline kilplaste töö see on - kraav kinni, betoon maha, betoon üles, kivi maha.. võiks ju kaks etappi vahelt ära jätta??

võibolla on see kohalik tööhõive poliitika. Siia voorib neid immigrante ju ikka koledal kombel sisse? Tehku siis parem tööd mitte ärgu passigu. Võta siis näpust - on see hispaania mood hea või mitte :)

2006-11-20T00:33:00.000+01:00

arhitektuuripornost:: arhiporno.blogspot.com valmis.. Postitada saab nii, et saadate kirja aadressile tiphia.arhiporn-ät-blogger.com, ning siis ilmub teade kodukale.. Või teine ja parem variant /siis saab ka pilte lisada ja nii/, on registreerida end kasutajaks ja siis märku anda.. ma lisan teid bloogijate nimekirja.. siis saab see kõikide ühiseks blogiks..

st.. kuskilt peab ju pihta hakkama, eks?

2006-11-18T17:18:00.000+01:00

Arhitektuuriime
Tõeline kunstiteos seekord Eestist. Peipsi järve kaldalt :)
suurepärased mõtted ja suurepärane teostus on need, mis miskipärast Eesti kinnisvaraturul just üksteist eriti tihiti ei kohta :) Peipsi galeriimaja puhul on muidugi teostusest veel vara rääkida, kuna hoone pole veel ju valmis, kuid projekt on juba piisavalt kinky-stinky, et sealt ei tulegi midagi. Võttes lahti esimese korruse plaani, siis pole seal ühtegi korterit, mis tegelikult elamiskõlblik oleks... No inimesel peab olema õigus elutoast ka päikesevalgust näha. Paraku see selles hoones puudub. Oops. Sorry.. keskmisel korteril ju siiski on päikese valgus.. Aga korter ise on muhedalt kitsas:) Kui vaadata plaanil söögilauda, siis võiks ju kõik okei tunduda. Kuid paraku on see vaid siis nii, kui plaani lugeda ei oska. Söögilaud ise küll trepi alla ei jää, kuid pingid paraku küll. Tõenäoliselt seetõttu, et igaüks sellele mõtlema ei hakkaks, pole plaanil ka punktiiriga ära näidatud plaanil mitte kajastuvat trepi osa.. Müügiga neil muidugi probleeme ei tohiks tekkida, sest hoone arhitektuur on nii ... ja asukoht muidugi super.
seda ka, et kasvõi kodulehe pärast on see Peipse värk vaatamist väärt.. ja nagu on sellise jama puhul tavaks saanud, pole arhitekti kohta mitte mingit infot muidugi :)

aa.. ja tegelikult peaks kinnisvara müügikodukatel olema ka hoone lõige olemas. Eriti oluline on see just loft tüüpi korterite puhul (näiteks see korter Vineeris) - kuskilt ei saa infot, kui kõrged need toad on. Kui tavaliste korterite puhul on see enamasti üle 2.50, siis lofti puhul ei julge selliseid oletusi teha. Pärast elad korteris, mille kaks korrust on 2.10 ning õhuruum siis vastavalt umbes 4.50. Muidugi on neid lõikeid ja asju kindlasti võimalik näha kui otse arendaja poole pöörduda, kuid selline elementaarne info peaks ka kodulehelt kättesaadav olema. Plaanid on ju ometigi näidatud.

Peaks tegema mingisuguse veebi, kuhu saaks arhitektuuri-pornot üles riputama hakata. Mitte lihtsalt maitseeelistuste järgi, vaid põhjendatud kriitikat. Enamasti saaks kritiseerida uute kortermajade plaane, nagu see: Pärnu mnt 130. Tõesti, majal ei tundugi väljast nii midagi häda olevat - lihtsalt mingi suvaline majakarkass (põhjuseks on muidugi suuresti ka see, et see on pealeehitus) - kuid seest leiame nii mõnegi huvitava planeeringuga korteri. Kes viitsib see vaatab - 1. korruse korterit 2 ja 3. Esimene on lihtsalt kummalise elutoaga - olgu, mööbel on illustreeriv, kuid ega seal ikkagi väga head planeeringu varianti pole - kuhu näiteks telekas? Söögilauale? Korterile number kolm lisab vürtsi keset kööki passiv postimürakas. Muidugi pole selle maja puhul tegemist veel parimate näidetega plaaniarendustest...

Aga muidu on arhitekti elu ikka roosamanna. Või vähemalt Eestis. Siin õpivad arhitektid koolis ka gaasi-, elektri-, vee- ja kanaliprojekte tegema. Võta siis näpust - lõpetad kooli ära, lähed arhitektuuristuudiosse tööle ja hakkad seal hoopiski torusid majadesse joonistama. Hea küll, arhitekt peaks oskama vähemalt elemtaarseid arvutusi teha ja konstruktsiooni vägagi hästi tunnetama. Arhitekt peaks ka kõikide eriosade põhiloogikat teadma. Kuid arhitekt ei pea seda kõike ise ära tegema. Mulle vähemast jätab see sellise üsnagi iganenud mulje. Üks kohalik siin väitis mulle, et see on suuresti siinse arhliidu teene - et kui teised professioonid ka vabalt turule tulevad, siis kahanevad arhitektide honorarid ja selle vastu pole kellelgi huvi... ei tundu just eriti kaasaegne mõttemall - enamasti lähevad kõik valdkonnad järjest spetsiifilisemaks ning töötajad oskavad järjest enam vaid ühte asja, kuid seda see-eest hästi (või vähemalt peaksid oskama).

... ja nüüd võiks jälle selle Peipsi projekti peale mõelda - kes selle valmis joonistas? Arhitekt-veeinsener-kütteprojekteeria või?

.. ja lõpetuseks muidugi seda ka, et hea on kritiseerida.. teha on palju raskem, eks :)

2006-11-16T03:05:00.000+01:00

Es jueves, ya!
Kui sa arvasid, et parkimine on niisama lihtne, siis sa eksisid. Kui sa arvasid, et ööklubi on koht, kus mahub tantsima, siis sa eksisid ka. Kui sa arvasid, et hispaanias kõik kargavad, kui bänd annab kontserti, siis sa eksisid. Kui sa arvasid, et elu on lill, siis oli sul õigus :)

... sest parkimine pole niisama lihtne. See on kontseptsioon. See on teadus. .. ja see kõik sõltub koolkonnast.. piirkonnast... kogukonnast.. põlvkonnast.. õukonnast. Siinne õukond arvab, et täitsa okei on parkida mitmel real. No näiteks. On kolme sõidureaga tänav, mille ühes servas on veel parkimisrida. Siis ööseks on täispargitud nii parkimisrida kui ka kaks sõidurida. Nii mõnestki avenüüst saab parkmisplats/tänav.. Kuid see pole veel kõik. Kui sa arvad, et kellegi kinni parkimine on okei, siis sa ka eksisid. Käsipidur ja käik sisse on NO-NO... sest siis ei saa su autot ju eest ära lükata-puksida. Ja nii ongi. Ka ühes reas parkides, tuleks ju ruumi kokku hoida.. kuid see tähendab seda, et lihtsalt niisama enam parkmiskohalt ära ei pääse.. nõksutades vastu esimest ja siis tagumist autot tekib aga piisavalt ruumi, et lõpuks üks parkimiskoht vabastada. Olete mõlenud sõna "põrkeraud" tähenduse üle?

... ja ööklubis ei pea mahtuma tantsima.. peamine et üksteise vastu hõõruda saab. No tore ju :)

.. ja kui bänd on laval, siis ma ei näinud küll ühtegi tüüpi moshimas.. ja arvata, et bänd ise hullult rokkis, see on ka jama... st sorry.. see on vist ameerika.. ameerikas hüppavad inimesed.. hüppavad bändid ja hüppab publik.. austraalias hüppavad kängurud - mis rütmis, no ei tea..

.. ja et elu lill on, seda teavad ju nii kui nii kõik... mõnel veereb see nagu hernes, teisel vajab veidi kastmist. Kuid nagu täna üks sõber ütles, et elu on liiga lühike, et masendada - siis võtkem seda kui tõde. Sõber ütleb mida sõber mõtleb. Ja seekord oli tal ka täitsa õigus. Milleks masendada, kui elu on lill?

2006-11-15T19:17:00.000+01:00

protagonista

2006-11-15T18:40:00.000+01:00

Jalgpallanimatsioonlococlubtroojaarhitektuur:: teemavalikuks
Pikka aega pole viitsinud nad midagi eriti kirjutada. Kogu aeg nagu rabeleks millegi kallal, kuid valmis ei saa nagu midagi. Või kui aus olla, siis mõnest asjast saab ikka asja ka. Näiteks eile pusisin kolm tundi oma windowsi kallal, et ühest tüütust troojast lahti saada. Viskas koguaeg poppappe(pop-up'e) lahti, et ma peaks endale mingisuguse win-fixer programmi tõmbama. Aga kus tegijaid seal nägijaid - ühesõnaga wikipeediast tõmbasin õpetuse kuidas nüridikule tuult alla teha.

Peale selle olen vahepeal rabelenud oma esimese tegelaskuju käima õpetamisega.. st siis mitte taktikepi ja piitsa abil vaid pigem pliiatsi-paberi toel. Midagi asjalikku veel ei ole. Reedeks järgmine sell vaja käima õpetada. Kuskilt oleks vaja veel aega võtta ja see pagana arh.projekt ka reedeks nii kaugele viia, et saaks eskiisi õppejõule üle anda. Siin on selline süsteem, et kui on kindlaks määratud esitlustähtaeg, siis sel päeval tuleb oma projekt nii trükitud kui ka digi-formaadis õppejõule üle anda. Joonised ja powerpoint. Siis nad tutvuvad nende asjadega veidi ning järgmisel tunnil esitletakse mõningaid töid. Muidugi ei tee esitlust mitte juhendajad vaid siiski tudengid. Igastahes, mul on asi veel powerpoindist kaugel.. Aeg kaob kuidagi käest ja midagi valmis ei saa.. Tundub nagu oleks minu ööpäev teiste omast lühem :)

Eile käisin ühel arhitektuurinäituse avamisel, kus pakuti veini ja suupisteid. Kõhu sai täis, tuju läks paremaks ja mõningase arhitektuuriannuse sain ka. Vaatluse all oli üks Franco ajastu arhitekt, kelle tippteosed siis aastatest 50-70. Mõned asjad olid ikka üsna võimsad. Näiteks: et sel ajal oli tööjõud ilgelt odav, siis ta põhinipp oli betooni tekstuuriga mängimine. Raketis ehitati laudisest malelaua mustris. Tulemus nägi piltidelt igaljuhul väga hea välja. Täna enam sellist nalja muidugi naljal ei tee.. ehitusplatsi töö hind on seks liialt kõrge. Kuid elementide valupõhjaga tasub ikkagi mängida küll.. jätan meelde :)

Eile vehklemas rääkisime alkoholist ja kinnitust sai mu teadmine, et Lambruscot juua ei tasu - tekitab pohmaka. Laupäeval vähemasti valutas pea päris korralikult. A noh mida ühest rämpsveinist ikka oodata on - sellest ju lambruscot tehakse. Pannakse suhkur ja tsut-tsut gaasi juurde, topitakse pudelisse, silt peale ja poodi müüki. Teadjad siin veel räägivad, et maailma halvim pohmell pidavat sangriast tekkima. See ka solkvein.

Täna oli meil ülikooli jalgpalli turniiril ka esimene mäng. Meeskonnas on meil 14 erasmus tudengit. Mäng käib 6+1 vs 6+1, poolväljakul ning 2x25 minutit. Täna võitsime 7-4. Pole paha. Mina mängisin muidugi kaitses ja ühtegi väravat ei löönud ja ega must vist eriti kasu ka polnud. Kahju ka vist mitte, kuid ikkagi üsna koba tunne on, kui ei ole tükk aega ei jooksnud ja mis peamine, palli puutunud. Esmaspäeval on meil omavahel väike kokkuharjutamine, äkki hakkab peale seda veidi parem.

Seda tahtsin ka veel öelda, et täna õhtul kolistan oma esimesele kontserdile siin Valencias. Koht: El Sala Loco v Loco Club.. hull klubi ;). Seal pidavat head konsad olema. Kuid minek on ennekõike seetõttu, et üks klassikaaslane sellest moviemaking tunnist kutsus. Toimub seal mingisugune bändidevaheline konkurs, niipaljukest sain aru.. siin aga pilt Pakost.

Kuna hetkel on ikkagi jätkuvalt selline liimist-lahti olek, siis ei oska eriti midagi hästi sujuvalt lüüriliselt kirjutada. Mõte, et üldse kirjutada, tuli sellest, et äkki unustan muidu üldse kõik ära, mis siin juhtub. Ja teine tarkus see, et süües kasvab isu. Kui järje peale saaksin, siis suudaksin ehk ära teha kõik oma lõpetamata projektid-animatsioonid ja ka tihedamalt bloogida.

.. ja lõpetuseks teadaanne ilma- ja eluoludest. Väljas paistab jätkuvalt päike, kuid lõpuks on tunda õhus sügise lõhna. Sellist tõelist sügise lõhna. Ilmad on järjest jahedamad - öösiti on vist temp sinna kuskile 10 ligi, päeval on ikka päikese käes üle 20. Kuid toas, kuna mu korteril on põhiliselt vaid põhjasuunalised aknad ja lõunasse mitte ühtegi, on paras hundilaut. Mingi 17 kraadi tuleb enamasti ikka ära, kuid põrand on vastikult külm. Nüüd käime siis toas ka koguaegselt tossude/saabaste/kingade/lestade ja muu kraamiga mis tallaaluse vähegi soojema aitab hoida... aga mis saab siis kui väljas on 5-10 kraadi? Kolin vist ülikooli raamatukokku - seal on küte :)

2006-11-12T23:22:00.000+01:00

pühapäeva õhtuti...

... tundub enamasti nädalavahetusele tagasi vaadates, et oli üsna sisutühi nädalavahetuse... ja mul oligi jälle nii. Vaatasin 5 filmi, mängisin rannal vollet, laupäeval oli peavalu (lambrusco on ikkagi kahtlane jook vist), hommikust sõin katuseterrassil.. ja enamvähem kõik.. ei saa end kuidagi käima, et suudaks tegutsema hakata ja nii.. filme on küll tore vaadata, aga noh.. tegelikult peaks ju midagi muud ka tegema.. no siis lugesin lehti ja leidsin ekspressist sellise lingi www.otseelust.com,
seal on ikka päris palju haiget plära:

Liha- ja vorstipoe järjekord. Üsna peen daam laseb endale ette näidata sama sordi erinevaid poolsuitsuvorsti latte, ei sobi see ega teine. Lõpuks ikka valib ühe välja, maksab ja lahkub.

Tema järel seisnud meesterahvas palub ühe lati sama sorti vorsti ja lisab sealjuures: «Pole vahet milline, mul läheb söögiks!»

–Halinga Kaubakeskus, anno 1996

et uuel nädalal siis uue hooga.. tegelikult pole ju tujul viga.. toas on 18 kraadi, põrand on külmem.. ja elu on (nagu traat ütleb) lill... ainult, et hetkel peaks teda vist veidi kastma.

a jah.. Kivimehe kroonikaid tasub täitsa lugeda ;)

2006-11-10T14:47:00.000+01:00

8. novembri õhtu metroos

2006-11-10T14:40:00.000+01:00

Tagasi Hispaanias.
Siin tervitasid mind niisked toad, läbitilkuvad laed ja külmad põrandad. Tegelikult pole ilm üldsegi veel külm - hetkel on 20 kraadi ümber või veidi allapoole... aga niiskust on nii nagu vanas nõukaaegses dushiruumis. Lennukist maha astudes lõi selline märg lõhn kohe ninna... põhjuseks muidugi lisaks kõigele ka see, et siin sadas 5 päeva järjest. Õnneks jäin sest ilma ja nautisin Eesti kliima veidrusi - hommikusest -10st õhtuse +5ni.
Kohanen jällegi vist mõne päeva.. Teisipäevaks peab kohanetud olema, sest seks ajaks peaks arh.projektis eskiis esitatud olema. Kui Eestis mõtlesin, et ehk nädalavahetusel puhkan ja võibolla lähen esimesele matkale (ülikooli matkaklubil on igal nädalavahetusel mingi väljasõit), siis nüüd tundub, et nädalavahetuse veedan kodus joonestades... matkata tahaks ausaltöelda rohkem.

2006-11-03T13:41:00.000+01:00

London-Tallinn-Riga-Tallinn
Selline oli minu eilne lennu- ja bussimarsruut. Et lennuks pööras end Tallinna lähistelt tagasi ja põrutas Riiga, kuna Tallinnas olla liiga kehv ilm.. ja 10 minutit hiljem, kui Londoni lennuk oleks pidanud maanduma, puudutasid Oslost tuleva lennuki rattad õnnelikult Tallinna lennuvälja asfalti. Tõenäoliselt oli tegemist kellegi vandenõuga, sest Tallinnasse jõudsin ma sellest kõigest tingitult 6 tundi hiljem.. ja bussiga :)

Nüüd, nii umbes 20 tundi hiljem, on mul selline mõnus sügisnohu ja väike kurgupitsitus. Welcome to Estonia!

... ja alates Londoni lennujaamast ei tööta mul enam blogger.com bloogija firefoxiga. Pean IE-ga asju üles riputama. Keegi parandada oskab seda asja?

2006-11-02T03:29:00.000+01:00

- Anything to declare?
- Yeah, don't go to London (Guy Ritchy "Snatch")

No kurat.. külm on. Suust tuleb auru ja puha.. Homme Eestis on paraku veel hullem. Ent seal ei pea ma vähemasti lennujaamas ööbima. Eriti selles Stanstedis. Kes siin kunagi käinud, siis teab, et see maja uhkeldab siin oma võimsa katusekonstruktsiooniga. Kuid kogu see konstruktsioon on mõeldud selleks, et põranda tasapinnal jääks rohkem ruumi ja vabadust erinevate putkadega logistikat ümber mängida. Siin pole peaaegu ühtegi kohta, kus laadida oma telefoni/läpaka akut, siin on kohvi ja võileib neli korda kallim kui eestis (fucking England), interneti hinnast ma ei räägigi. Ja siin on kõige pikemad check-in/security järjekorrad ever. Veneetsiasse lennates oleksime selle jura pärast peaaegu et lennukist maha jäänud. Järgmine kord lendan Eestisse Barcelonast eesti õhuga. Saab otse ja ei pea siin pagana Stanstedis passima. Et mitte Stanstedile liiga teha, siis pean õigluse huvides ikkagi ära märkima, et 4 stepslit olen siiski leidnud. Keset lennujaama on sellised punase nahaga kaetud teistest veidi mugavamad toolid, kus on käsitugede otstesse paigaldatud pistikut. Kõike seda punast kroonib vist Nintendo või mingi sellise reklaam - et kus iganes sa ka pole, tänu meile saad igal pool mängida. Ja kuna siin ka see wifi ringleb, siis muidugi üle võrgu. Aga et need punased toolid siin lennujaamas kõige mugavamad on, siis passivad seal enamasti lihtsalt mingid mugavust armastavad inimesed. Nii palju siis elektrist :)

Ja seda ka, et kui ikka peeti hakkab minema, siis ikka läheb ka. Ostsin siin endale wifipassi ja kuna seal kus ma parasjagu istun, on signaal selline nõrgake, siis käib see võrk üles alla.. ja nüüd ei lase enam võrku sisse logida, väidab, et liiga palju inimesi kasutab juba mu accounti.. istun siin nüüd ilm wifita, hari punane ja kuri selle jura peale.. tahaksid ise 2kr minutis maksta aja eest, mida sa tegelikult kasutada ei saagi? Fucking scam. Muidugi sain 15 mintsa hiljem selle jama jälle tööle. Hea et niigi läks. Ma nüüd jälle rõõmus ja roosa.

Iirlased. Inglased. Austraallased. Ühed siin kõrval just ärplesid omavahel. Iirlased viskasid mingi irvitava märkuse ühe austraallase pihta, et ehh.. sa ju sealt kuhu kõik need kaabakad kunagi saadeti, et mis nüüd tuled iirimaale tagasi või? Ülbed kollanokad noh. Igastahes, härra Austraalia tundis end mõnevõrra puudutatuna, sest peale seda ei suutnud küll enam kuidagi vait olla. Kuidagi kummaline on aga see, et mehed suudavad omavahel sellist 10m distantsi hoida ja päris korralikku sõnasõda pidada. Polnudki nii pikalt distantsilt ärplemist varem näinud. Aga nii kui austraalia poisil üle viskas ja ta iirlastele lähenemiskatse tegi, ilmusid - ohohooo - neli hambuni relvastatud inglise võmmi, kes siin pagana Stanstedi urgaslennujaamas ringi patrullivad. Nüüd teevad kõrvallauas kohvi. Inglased on vait. Iirlased on vait. Ja austraallane sügab ka üksi nurgas rusikaid. Kogu lugu, aga võmmidel on siin küll hirmuäratavad automaadid kaelas.

Mis aeg teeb?
Ilmast. Inglismaal viibides peaks vist alati ilmast rääkima. Kui mitte inglastega, siis vähemalt paar sõna selle kohta ütlema. Seekord aga mitte kohalikest oludest, st Londonist, vaid hoopis Hispaaniast. Ja mõtteainest hoopis läbi keele enda.
Räägitakse, et hispaanlastel on koguaeg see manjaana mentaliteet igast küljest paistmas. Ainuke koht, kus seda veidi märganud olen, on koolis rahvusvaheliste suhete osakonnas. Mitte et nad seal tööd ei teeks, aga alati kui lähed, siis on vastuvõtuaeg "homme". Vähemalt alguses tundus nii. Nüüdseks olen endale selgeks teinud välissuheteosakonna lahtioleku ajad, kuid alguses jäi küll selline mulje, et nad on alati "homme" avatud. Muul ajal on uks lukus ja sisse ei pääse.. või noh, ükskord ma koputasin ja ootasin veidi ja lõpuks tuli tädike ning sõnas, et vastuvõtu ajad on need ja need.. tule siis tagasi, kui just elu ja surma küsimus pole. Polnud :)

Tagasi ilma, aja ja hispaania keele juurde tulles, siis hispaania keeles on aja ja ilma kohta sama sõna - tiempo. Kui ilmast rääkida, siis ei küsita, mis ilm on vaid mis ilm teeb.. või et mis aeg teeb (que tiempo hace?).. no ja mida siis aeg teeb. Aeg teebki ilma. Et kliima pole niikuinii hispaanias just midagi eriti märkimisväärset (st on küll, minusuguste põhjaeurooplaste jaoks, kuid hispaanlaste endi jaoks on see ju iseenesest mõistetav), siis aeg mängib kindlasti oluliselt tähstamat rolli. Ja kuna kõik aastaajad on niikuinii üsna ühesugused (nojah, kuna Hispaania on ikkagi nii suur riik nagu ta on, siis tegelikult on ka eri piirkondade kliima omavahel võrreldes võrreldamatult erinev ), siis polegi ilmast suurt mõtet rääkida.. kui juba rääkida, siis rääkida ajast.. mida parasjagu aeg teeb.. teeb ta külma või teeb sooja.. Millised ajad parasjagu on? Eestis on oluliselt rohkem ilmast rääkida. Vähemalt on meil neli aastaaega (soomaal on viies ka - siis kui maa sooks muutub.. või on kõik üks järv-jõgi-soo).

Öelda, et manjaanat üldse ei eksisteeri, ma siiski ei tahaks. Et elan Hispaania suuruselt kolmandas linnas, siis ei olekski kuidagi õiglane, et nüüd terve Hispaania ja siinse elulaadi kohta sõna võtan. Valencias (linnas) elab veidi alla 800 000, kogu metropolis 1,6 miljonit elanikku. Suurlinnas on elu ikka teistsuguse tempoga(tiempoga) kui maapiirkondades. Seega usun, et maal on manjaana tõesti täiesti eksisteeriv ja olemasolev nähtus. Päris tühjalt kohalt ei olekski võimalik, et kõik teavad Hispaaniast vähemalt ühte asja - manjaanat. Mõni teab veel Kanaari saari (mis asuvad siit ikkagi oma jagu kaugel, ning kus on ilmast veel vähem rääkida kui mandri Hispaanias, sest seal aasta läbi temperatuur 20-30 vahel), mõni Salvador Dalid ja mõni on kuulnud ka Barcelonast ja Gaudist. Jah, manjaanat ma niiväga tunnistama pole pidanud, siis siesti ikkagi täitsa esksisteerib. Ehk on ka sellel omad mõjutused "manjaana-müüdi" tekkele. Põhjamaalane on harjunud ikka iga kell poodi sisse jalutama. Siin pole see aga võimalik. Ajavahemikus kahest viieni (sõltub muidugi kohast) on enamus teenusepakkujaid suletud. Avatud on ainult suuremad kaubamajad, ning isegi osad suuremad toidupoed panevad selleks ajaks oma uksed seestpoolt lukku... aa.. Ja veel üks mõttekäik selle manjaana kohta. Eestlastel on ka vanasõna, et "hommik on õhtust targem".. ja hispaania keeles tähistab sõna manjaana nii hommikut kui homset. Tegelikult küll on hommik la manaña ja homme lihtsalt manaña, kuid põhimõtteliselt on tegemist ju ikkagi sama sõnamärgiga?

Tegelikult saab sellist juttu muidugi ainult minusugune Hispaania võhik ajada. Kui sellest keelest ja kõigest siin rohkem teada saan, siis räägin kindlasti hoopis teistsugust juttu.. seda siis kevadel, ma loodan ;)

2006-10-30T10:24:00.000+01:00

Eeskujuks kõigile
Riigikogu liige Mart Nutt põhjendas täna Äripäeva artiklis "Edevad kaanid" kütuse tankimist kanistritesse sellega, et ei usalda väikseid tanklaid. 8 juuli - 90 l; 9 juuli - 117 l; 13 juuli - 120 l; 14 juuli - 71 l. Et 8-9 juuli on vastavalt laup-pühap, siis ma tõesti loodan et rahvaesindaja töötas juulikuus terve nädalavahetuse. 13-14 juuli on neljap-reede, et küllap siis ikkagi kindlasti töötas .. ;)

artikkel tänases äripäev online's

2006-10-30T10:02:00.000+01:00

Kinnisvaraarendusest ja hetketurul pakutavast arhitektuuri kvaliteedist pole vist mõtet rääkida. Liiga positiivne see just ei tuleks :) aga uus tase on selline arhitekti kirjeldus:
Duis autem vel eum iriure dolor in hendrerit in vulputate velit esse molestie consequat, vel illum dolore eu feugiat nulla facilisis at vero eros et accumsan et iusto odio dignissim qui blandit...

vaata ise

2006-10-30T00:13:00.001+01:00

2006-10-30T00:13:00.000+01:00

.. kuid väljas on öö ...

2006-10-29T02:52:00.000+01:00

... lugesin just Lisette Kampuse blogi ning kuna ta viitas seal mingitele videodele, teema:Läti+poliitika, siis ei saa muud öelda, kui et neid klippe peaksid vist küll kõik nägema... kui ennem kurtsin, et Eestis on asjad mädad... no siis Lätlane tahaks ma pärast nende asjade nägemist ikka mitu korda vähem olla

2006-10-29T02:31:00.000+01:00

Üldiselt kui Eestist mõtlen, siis arvan, et sest puudust ei tunne. Kuid puudust tunnen sõpradest, kes on kõik Eestis. Tegelikult ei ole ju vahet, kas ma olen Valencias või Tallinnas, kuid kui sõpru aegajalt ei näe, siis hakkaks neist ka kodus puudust tundma. Sõbrad ja kodu/pere on igastahes olulisemad kui riik ja riigipiir. Eestiga on veel see jama, et mulle meeldib internetist eesti lehti lugeda. Aegajalt mingeid kollaseid uudiseid, mida EPL ja Postimees avaldavad kuid enamasti siis arvamuslugusid kohalikust eluolust ja poliitikast. Ma tõesti ei mõista, miks mulle meeldib seda poliitika jama jälgida, sest see on täielik kräpp. Enamasti ajan end seeläbi vaid närvi ja mõtlen, et kuidas see üldse võimalik on. Värskes ekspressis oli lugu Luua oligarhist, EPL'is oli uudis, et Sakala keskus sai lammutamisloa /nädal pärast seda, kui hr Rebane võeti Keski liikmeks/ jnejnejne.. Kuid ega ainult Eestis asjad korrast ära pole.. Maailm on täis segaseid inimesi.. ja kahjuks ainult sellest kirjutatakse. Lehed vist ei müüks, kui saaks lugeda ainult headest asjadest. No ja eks hea on subjektiivne ja kõik hea pole ka tegelikult hea, aga ma ei saa kuidagi nõus olla sellega, et ühegi eestlase jaoks saaks olla hea, kui ühed Ida-Virumaal põlevkivi kaevandavad, sellest õli toodavad ja ekspordivad. Ei kaevandata selleks, et kohalikku energiat toota vaid tehakse lihtsalt äri. Toodetakse reostust, mis jääb Eestisse. Üks kamp saab oma pangaarvele mõned nullid jälle juurde, aga Eesti loodus on rikutud. Üldiselt keeratkse lihtsalt inimestele käkki. Ja sellest ei saa ma ka aru, miks oli Madis Jürgenil vaja kirjutada Ekspressis Presidendi äiast. Igatahes, kui tahaks kauem elada ja oma juustes pigmenti kõrgema eani säilitada, soovitan inimestel poliitikast mitte lugeda.. aga ei saa ju lugemata läbi ajada. Ikkagi tekib soov teada saada, mis Eestis toimub. Oma jutu algusesse tagasi minnes, küllap rahuldan oma Eesti igatsust siis ajalehtede internetiväljandeid sirvides.

Täna sai käidud ka kohalikus kiirtoidu asutuses.. kuigi päris nii seda vist nimetada ei saa. Idee oli muidugi väga huvitav. Astud sisse siis mingisse õllekasse, kus laual on menüü saja erineva valikuga (st oligi täpselt sada). Valida saad saia täidist - st millega sulle selline 10cm pikkune pikuke valmistatakse. Krevetid, singid, juustud jnejne. Üks pikuke üks euro. Pärast nelja jupi söömist hakkasin küll normaalsest toidust puudust tundma. Kuigi saia sisu oli ju hea, viskas sai ise ikkagi lõpuks täitsa üle. Aga mõte mulle meeldis. Menüüs oli iga täidise jaoks üks rida, kokku siis sada rida. Selle täidise ette, mida soovid, kirjutad numbri, kui mitu sellist siis kaubaks peaks minema. Kui valikud tehtud, kirjutad veel "menüü" peale oma nime /või tiimi nime, või lihtsalt märgusõna/, viid selle nimekirja kassasse, maksad ära ja ootad, et mingi 5-10 minuti pärast sama nimi raadiost maha hõigatakse. Siis lähed ja saad kassa kõrvalt oma snäkid kätte.

Rõdu piiretega on tavaliselt nii, et joonisel näeb ikkagi madalam piire tavaliselt ilusam välja. Kuid madala piirde puudus on see, et sellele ei saa eriti mugavalt nõjatuda. Siin on mul küll hästi "vaene" rõdu aga väga korraliku piirdega - kõrgus on vist 1.20 - millele nõjatudes on mõnus mõtteid mõlgutada. Kui piire oleks 30 sentimeetrit madalam, siis ma seal vist nii mugavalt end ei tunneks. Ja rõdul tulevad ikkagi head mõtted.. või pigem on nii, et head mõtted tulevad sul seal, kus sa arvad, et nad võiksid tulla. Mul tulevad nad rõdul, raamatukogus ja veel igast kohtades, mis praegu meelde ei tule.. Sauna tänavas tulevad akna all istudes ka head mõtted. Eriti hommikul kümne paiku, siis paistab päike mõnusalt tuppa. Hetkel vist muidugi eriti päikest seal ei näe, millest on kohe väga kahju. Hispaania kliima on praeguseks eriti mõnusaks läinud. Selline mõõdukas 24, 25 kraadi päeval ja veidi alla 20 öösel. Ei ole koguaeg tapvalt palav, tundub sellise muheda eestimaa hilissuve moodi olevat. Kui saaks, võtaks eestisse neljapäeval tulles tükikese päikest kaasa ja jagaks seda kõigiga. A jah.. teisest kaheksandani viibin maarjamaa pinnal.

Et vahepeal ühtegi postitust ei teinud, selles oli vist süüdi see, et nädal läks mööda nagu lennates /kuigi tulemust nagu ei näe kuskilt, ainult üks makett on riiulile lisandunud/. Kooli jaoks oli vaja maketti rabeleda ja animatsiooni kokku klopsida,, ja vehelda oli ka tarvis. Neil siin ülikooli ruumides üks väike vehklemisklubi veel, kuhu järgmisel nädalal oma nina sisse pistan. Seal on lootust kohata rohkem inimesi, kes ka vehelda oskavad. Ise proovisin ära floreti, sest vehklemistrennis käivad epeega tegelejad on kõik üsnagi algajad, floretistid on aga täitsa osavad. Epee ja floreti vahe: epees võib igale poole torgata, floretis ainult keresse (ja siis on ka veel reeglid, et kuidas ja kuna.. alati ei tohi noh). Uut muusikat leidsin ka sel nädalal, täitsa head asja on isegi. Bändi Zener esimene demo album /hotel perry palace/ tasuks küll üle vaadata ja samuti ka Why Go. Kõike pole muidugi jõudnud veel läbi kuulata, sest muusikat on seal lehel rohkem kui vaid need kaks albumit.

... ja tegelikult peaks ikkagi vähemalt üle päeviti midagi kirjutama, siis emotsioonid värskemad. Praegu, keset ööd jääb mul endal selline tunne, et eelmisest nädalast ei olegi midagi kirjutada, kuid see ei saa ju tõsi olla.. nädal on läbi ja midagi ma ju ikkagi tegin.. või ei?

2006-10-28T11:13:00.000+02:00

Jooniswilm sai uuendet.
Sai muudetud klippide järjekorda ja veidi värve keeratud.. ning peamine - muusika!

2006-10-25T22:59:00.000+02:00

2006-10-23T22:25:00.000+02:00

Esimene animatsioon valmis.
Enamvähem valma ja mingi asja riputasin netti ka üles, samas ei tea kas see link töötab.. ja kvaliteet on ka nõrk... vot selline on, kui link töötab.. see on loomingulise grup Jamm-Baski esimene suurem/väiksem töö ja lähiajal võib seda näha kindlasti kõikidel endast lugupidavamatel animafestivalidel.. Kindlasti;) kollektiivi kuulub 9 kunstnikku, kes kõik voolisid oma nägemuse munast.. enda loominguks võin kuulutada viimase "muna-kadumine-koos-lõpuga" osa;)
a jama on selle kooliga siin see, et mind pole ametlikult ikka veel ühtegi Kaunite Kunstide teaduskonna ainesse sisse kantud.. veidi jama on. Kui nad seda novembri alguseks ei tee, siis mind ei lasta enam klassi.. fakk, eks?

2006-10-23T09:43:00.000+02:00

Ruhnuk-Arust.. haahaa.. Raiko kirjutas mõni aeg tagasi oma blogis Ruhnu karust ja Rahvaliidust. Tänases Päevalehes möllab karu edasi, kuid Ruhnust sai Läti karu.. Olla teda Kuramaal nähtud. Kui Raiko teooriat selle kohta uskuda, siis juhitakse praegu meie tähelepanu kõrvale millesti, mis puudutab ka lätit? Et uudises on ka lause: " Kõige tõenäolisemalt on see isakaru, kes veel ei otsi kohta talveuinakuks ning võib piirkonnast ka lahkuda", siis võib suure tõenäosusega karust veel tänavu kuulda. Ruhnuk-aru seeria jätku jään ma igastahes ootama ja keegi võiks asja ka sügavamalt valgustada - mis ja kes selle fantoomi varjus tegelikult toimub.

::::

Kui arutatakse holokausti eitamise kuriteoks kuulutamist, siis peaks arutama ka nõukugude okupatsiooni eitamise kuriteoks kuulutamist. Igal rahval ju oma tragöödia!

2006-10-23T00:06:00.000+02:00

Fiesta de horchata, pühapäev - domingo, 22 de octubre

Laupäeval ei teinudki midagi. Pühapäeva hommikul pidin kokku saama mingite Erasmustega, kellega kohtusin Club Montaña's, kohaliku ülikooli matkaklubis. Metroo peatuses kohtusin siis kahe tuttava ja kaheksa uue näoga. Kõik kokku tulnud selleks, et asuda teele festivalile.. Fiesta!

Alborayas, Valenciaga külgnevas külas või linnaosas, päris täpselt ei saanudki aru, toimus täna-eile mingi väike festival. Fiesta de la horchata... Tiger nut milk festival - google'i vaste. Tegemist on ühe kohaliku joogiga, mis koosneb kolmest komponendist: chufa (ehk siis tiger nut), vesi ja suhkur.. Võib juua jääga (purustatud) või ilma. Igastahes, kuna see on Valencia piirkonnas üks traditsioonilsest jookidest, siis oli selle auks korraldatud pisike pidustus. Tõesti pisike - leidis see ju aset äärelinna tänavatel. Festivali ajal tegutses tänavatel turg, kus müüdi siis kohalikku käsitööd, snäkke, põllusaadusi, küpsetisi ja mingeid jooke (mis enamuses olid siiski kas rahvusvahelised (õlu/viinad/viskid jms) või hispaania mõttes laiemapõhjalised - siidrid/veinid)... Olde Hansat teavad enamus inimesi, kes Tallinna vanalinnas jalutamas käinud.. Enamus teavad ka Olde Hansa ürdimandleid (need peaks ka folgil käinutele tuttavad olema)... Igastahes tundub, et tegemist on rahvusvahelise "vana ja unustatud" maitse esindajatega, sest samast seeriast kraami pakuti ka sealsetel tänavatel päris mitmest letist. Ainult mandlile olid variatsiooni mõttes lisandunud pistaatsia-, metsa- ja kreekapähklid.
Nagu Hispaania on - manjaana see ja manjaana too - ei olnudki vist mõtet loota, et siin midagi ajakava järgi peaks toimuma. Mitte et me mingi ajakava järgi ennast kohale oleksime muidugi vedanud, aga siiski - kohapeal olles saime selle infotelgist ja vaatasime mõned huvitavamad asjad välja. Festivalile nime andva läke, Horchata degusteerimist ei jõudnudki ära oodata - läksime mõne kvartali kaugsel asuvale Avenida de Horchata'le ning tegime oma proovi ära ühes Horchateria's. Alboraya on ikka tõeline horchata linn(aosa) :D Päris magus lake, mida iga päev kindlasti juua ei tahaks. Huvitava maitsega, aga mitte midagi sellist, mille vastu tõsisem huvi tekiks. Võibolla esimese korra jama, sest Nestor (mu korterikaaslane) ütles, et see on ikka hullult hea asi :) Horchata kõrvale käib kohustusliku komponendina ka selline pikk peenike magus sai, farton, mida võib joogi sisse kasta või niisama ära süüa.

Selline kuulus roog nagu paella on pärit Valenciast. Paella Valenciana - tõenäoliselt ei saaks ükski kohalik fiesta ilma selleta hakkama. Ajakavas oli kirjas, et 14.30 on paella aeg - jagatakse seda kohalikku rooga kõigile. Käisime kogu laada läbi (mida polnud just eriti palju), ajasime silmad punni, kuid paellast polnud haisugi. Kella kolme paiku sõitis meist mööda kastiauto, mille veoseks oli hiidpann.

Turu kõrvaltänavas oli püsti umbes 100m jagu kolmes reas laudu - nagu pikalaua pidu - ja kõige selle servas oli püsti kolme-nelja meetrise diameetriga pann, mille all põles lõke ning mille ümber askeldas käputäis mehi. Kõik nägi välja nagu mingis Fairy reklaamis (kusjuures pann läikis pärast peo lõppu jälle nagu uus :D). Loopides pannile jänest, kana, herneid, tigusid, karpe, vett, õli ja riisi. Kõike muidugi kindlas järjekorras ning mitte üheaegselt. Kella viieks sai lõpuks suur kollane riisiroog valmis. Nii horchata degusteerimine kui ka paella olid festivalikülalistele tasuta. Päris õige moodus ju oma kohalikku maitset tutvustada.. Tigu küll ei maitsnud, sest mumeelest oli see tüüp taldrikul veel poolelus (selle sõi õnneks ära poolakas Leschek), kuid kanatükid olid igas taldrikus päris pirakad. Jänest ma küll ei tuvastanud, kuid toit oli üldiselt üsnagi aus... eriti rasvane, a noh mida ikka sellisest masstoodangust tahta... muidu kõrbeks veel pannil äkki põhja. Nagu ütlesin, oli toit aus.. ja nelja meetrine pann on ikkagi päris tase :D

Õhtu pidi lõpetama carrera de bous, maakeeli härgade jooks. Kuskilt ei paistnud, et inimesed oleksid selle pärast närvilised.. tegelikult ei paistnud kuskilt, et midagi sellist üldse seal toimuma hakkaks. Igastahes, poole üheksa paiku hakkasid trummid taguma ja kirikuesisel platsil paugutajad paukuma. Ning nurga tagant ilmus välja pull... või et siiski mitte päris :D Tegemist üle ühe naljaka üherattalise agregaadiga, mida sai "härjaajaja" enda ees lükata nagu käru... "Härg" koosnes päris härjakolbast, mille ninasse pisteti paugutajaid ja tulepurskajad, ning kerest, mille taga asus juhtraud. Üks sell loopis tänavatele paugutajaid, kaks tüüpi mängisid trummi ja üks mingit kohalikku vilepilli.. Tüüp jooksis oma härjaga ringi, mille ninast purskas tuld.. tänavad kaikusid paukudest ja muusikast.. kõike lõpuks lasti veel paras saluut ka taevasse. Suitsu ja tuld nagu mingis ladina-ameerika filmis, kus kaadrid mõnest fiestast. Mina igastahes ennem ei uskunud, et see päriselt ka midagi sellist on. Atmosfäär oli üsna lõbus. Kuigi selles kõiges oli paras annus sellist turistikat - ei tekkinud kordagi mingit nõmedat turistiatraktsiooni tunnet, nagu mul eestis tavaliselt tekib.. äkki selle pärast, et ma olen siin ikkagi parajas annuses turist? Kuid suurest kindlasti seetõttu, et kõigest õhkas ürituse suunatus ikkagi kohalikele. Tallinna vanalinnas just tavaliselt eriti palju eesti keelt ei kuule.. Vanalinna päevade ajal raekoja platsis ehk midagi...

Päev siis selline. Venis palju, aga lõbus oli.. eriti see totakas härg :D

***
Ma pole küll mingi rassist ega natsist, aga türklastest pole kunagi nagu midagi head eriti arvanud.. Otseselt midagi halba ka mitte. Kuid see türgi seltskond, keda siin kohanud olen (ka vahetustudengid), on küll täiesti aus kamp - ei saaks kuidagi öelda, et mingi eestlane, sakslane või hispaanlane neist kuidagi parem oleks. Austerlasega rääkisime sellest. Ta oli ka meeldivalt üllatunud.. a eks neil seal nende immigrantidega jällegi omad probleemid... ja kui muidu tundub teiste jutte kuulates, et Euroopa ülikoolid on vahetus-hiinakaid täis, siis siin pole ühtegi näinud. Animatsiooni klaasis on ainult üks vahetus-jaapanlane. Ja kolm erasmus-eestlast.. Kogu maailma on eestlasi täis või ??? ;)

2006-10-21T14:14:00.000+02:00

filtreerimine alga...

.... 100% done. OK. Mõttefiltri läbisid: ERASMUS ja uus muusika; hispaania ööklubi; Made in China

ERASMUS ja uus muusika.
Kui sellest programmist mitte midagi muud ka kasu pole, siis vähemalt uute tutvuste loomisel on suurem võimalus avastada enda jaoks uut muusikat. Animatsioonis on minu grupis austerlane Andre, kellega sai muusikat vahetatud. Sealt siis järgmised leiud: Beatsteaks, Built to spill, Aereogramme, At the Drive-in, Fu Manchu, Keith Caputo, Pedro the Lion ja Dog eat Dog. Viimane meeldis mulle eriti.. kuni tüübid räppima hakkasid. Tänu räppimisel meenutab Molotovi. Jaa.... ja kõrva jäi muidugi koosseisu tõttu - tavapärasele rokkgrupile lisaks on bändis saksofon. "If these times are good" hakkab väga mõnusa saksi+bassiga pihta.. A paraku see räpp ei istu. Heel mooi teeks paremini, ma ütlen!

Hispaania ööklubi.
Eile sai käidud. Elutempo on siin ikka täitsa teine. Kokku saime hispaanlastega kell 12. Et õhtust süüa ja teha esimesed napsud. Seks tarbeks võtsin külakostiks kaasa (õigemine haarasin kiirelt poest pea et esimese ettejuhtuva) ühe 0.7 viinapudeli. ODIN'i, viikingjumala kesvamärjukese. Vodka con limon. Üllatus oli suur, kui avastasin et selles pudelis on puhta alkoholi sisaldus vaid 24%. Aga see 24% oli vähemalt puhas vodka estonienne (pudelil oli täpselt nii kirjas. Prantsuse keeles).
Kella 1 paiku jõudsime ühele korteripeole - keegi kolis oma uude konkusse ja soolaleivaka. Jube väike elutuba ja hirmus palju hispaanlasi. Keset tuba titepesukauss - täis jääd ja õlut.
Kell 3 hakati astuma ööklubi poole. Kohale jõudes oli see pooltühi. Kuid kella 4-5 vahel täitus nagu ime väel täitsa punni.. ja koht polnud mingi pisike urgas, vaid ikka paras lahmakas. Huvitav, kas kõik passisid neljani kuskil korteriläbul? Kui pool kuus sealt lahkusin, siis ei tundunud pidu veel raugevat. Mul tuli selline väsimus peale.. nagu eestis.. et läheks nüüd koju.. levikast Sauna tänavale.. Eilne kodutee oli mingi 6x pikem.. hea et mul nüüd ratas on

ja ratta teema jätkuks: MADE in CHINA
Hiina poodidest saab kõike. Mina sain rattaluku 2.50 eest. Kasutasin 2 ja pool päeva. Seks ajaks olid mõlemad luku võtmed pooleks.. Nüüd ostsin mingi 20 eurose. .loodan et peab vastu kauem kui 20 päeva.

2006-10-19T19:22:00.000+02:00

hullult cool bike mul või mis?

2006-10-19T19:02:00.000+02:00

esimene post kukkus selline päris pikk välja. Võis olla tingitud sellest, et sõel oli hõre. Muidugi võis ka mõttetegevus tol hetkel aktiivsem olla. Täna vaatlesin hispaanlasi ja nende jalgrattaid. Ei.. tegemist pole järgmise nishipornoga, vaid lihtsalt huvist jalgrataste vastu. Pühapäeval sain ise ka ühe äärmiselt kulunud jalgratta omanikuks. Valencias toimub nimelt igal pühapäeval secondhand turg. Kohe Valencia jalgpalliklubi staadioni taga parklas. Müüakse seal igasugust jama ja paremat ning sel pühapäeval leidsin sealt risu seest ka ühe enamvähem sobiva (no mis siin salatseda, hind oli määrav) krüsa. 25 euro eest just palju ei saagi, aga tglt on seda ratast täitsa selle raha eest isegi olemas. No 2 päeva sõitsin ja siis lõhkes üleeile õhtul esikus kumm. Heli oli täpselt selline, nagu oleks köögis gaasitoru hakanud lurinaga tühjaks jooksma. Uus kumm all, rahakotis miinus 16 eurot ja olen jälle jalgrattur.

A jah.. täna vaatlesin hispaanlasi. Ja nende jalgrattaid. Neile meeldivad sellised väikesed, kokuka tüüpi rattad. Ja neid on igasuguseid - täiskleebitud, poekorviga, värvilisi, värvituid.. ja muidugi kõige popimad on hõbedased.. alumiiniumist kerega. Maksavad seal 200-300 euro vahel.. Endale sellist ei osta, sest pole hispaanlane.. aga mõtlesin, et miks sellised rattad. Kas hispaanlased on väikesed? Kohvikusabas seistes selles küll aru ei saanud.. kuid ükskord olin koolis fuajees ja avastasin et vaatan enamustest peadest üle. Hispaania naised noh.. enamuses siiski lühemad kui mina.. nii poole või terve pea võrra.

Ja kohvikust saab salatit osta kaasa. Sellises suures pakis, nagu meil poes need kilosed salatid müügil. Lõunasöögiks.. ostad salati ja lähed jalutad parki ja teed oma väikese pikniku.. 2.50 koos veega. Hind täitsa söödav :) Ja teenindamine on kibekiire, mitte nagu enamustes koolikohvikutes mida mina tean..

Tänaseks päevaks on veel selline plaan, et lähen vaatan, mida tehakse kohalikus matkaklubis. Varsti äkki matkale?

2006-10-19T10:50:00.000+02:00

Täna hommikune parim tsitaat:
Energia jäävuse seadus: "Kui on Villu Reiljan, on kellelgi kaks aju"

eestlased on andekad ;)

2006-10-18T02:23:00.000+02:00

2006-10-18T02:12:00.000+02:00

Blog starts here...

Miks otsustasin täna selle asjaga pihta hakata.. või et milleks need pagana blogid üldse olemas on? Minu jaoks võiks see olla ehk mõttefilter. Asjade uuesti üle või läbimõtlemine, viib ehk sügavamale mõtte sisuni - kas mõtte all olev mõte ka seda tähendab, mida me seda mõeldes mõtlesime? Üks kõik, kas jõuda jaatava või eitava vastuseni oleme jõudnud suurema mõttekindluseni. Mõttefilter käima lükatud, asun uurima, mis filtrisse sattus.. mis läbi läks ja mis mõttepaksu sisse pidama jäi.

Miks luuakse Eestis arhitekti ameti kaitseks tohutult keerulist süsteemi. Süsteemi, mis välistab noorte arhitektide olemasolu. Või kas välistab? Tegelikult võtab ta lihtsalt noortelt inimestelt vastutuse õlgadelt - eemaldab õiguse ja kohustuse vastutada. Muidugi, igaüks vastutab oma tehtud töö eest, kuid selle all mõtlen seda kõige kõrgemat - vastutada oma allkirjaga, et sinu projekteeritud maja kokku ei kukuks ja oleks projekteeritud hea tava kohaselt? Arhitekti ametikoht kaitstakse nõudega omandada erialane viieaastane kõrgharidus (ehk magistrikraad) ning peale lõpetamist viis aastat töökogemust. Selline töökogemus ja eriharidus peaks üsna kindlalt garanteerima, et vastav arhitekt on tõesti ka pädev vastutama. Kuid milleks selline kadalipp? Mille eest selline kaitse? Rumalate ning laiskade inimeste eest, kes on kuidagi end läbi ülikooli lohistanud ning omandanud arhitekti hariduse? Minumeelest lähtub sellest kõigest, et olemasolev arhitektide kamp peab hetkel Eestis pakutavat arhitektide haridust nii nõrgaks, et peale lõpetamist kohe tööle asudes, keeraksid tõenäoliselt noored kõik vussi. Vastutaksid nad küll siis selle kõige eest ise, kuid ühel hetkel hakataks ikkagi küsima, et miks pagan need noored siis õigesti teha ei oska? Haridus on kehva?

Miks me haridus on kehva? Miks te pagan võtku siis paremat haridust ei suuda pakkuda, kui mujal suudetakse? Hispaanias kestis arhitekti õpe vana programmi järgi kuus aastat, peale mida said kõik lõpetanud õiguse iseseisvalt projekteerida (ja vastutada). 2002 aastal hakkas kehtima uus programm, mille järgi on vajalik vaid viieaastane õpe. Tundub, et seal (siin) riigis usaldatakse oma õppeprogrammi/meetodit, et peale lõpetamist võib garanteerida, et suuremat läbikukkumiste voolu pole ette näha. Eestis on aga näha usalduse langust. Kui hetkel veel on vajalik vaid erialane kõrgharidus pluss kolm aastat töökogemust (kusjuures seaduses on määramata, kas see peab olema omandatud kooli järgsel ajal või läheb ka koolikõrvalt tehtud töökogemus töökogemusena kirja - miks ei peakski minema?), siis uuest aastast on plaanis seadusemuudatus, mille kohaselt on vaja omandada kutsetunnistus. Seda väljastab, aga Eesti Arhitektide liit, mis on teadupärast üks paras kinnine ring ning ebaküps institutsioon ning millele lasub ka kindlasti osa vastutust Eestis pakutava nõrga arhitektihariduse eest.
Üks näide. Projekteerimine on arhitektuuriõpingute läbiv põhiaine. Igal poolaastal tehakse semestriprojekt, mis tähendab sama, mis teistel erialadel semestritöö või umbes nii. Kui arhitektid projekteerivad hoonet, siis eelneb sellele kõigepealt piirkonna analüüs. Neljandal kursusel eestis võttis üks piirkonna analüüs aega terve kuu (enamvähem nii). Universidad Politecnica de Valencia (UPV) arhitekti eriala viiendal kursusel saadi samasuguse analüüsiga hakkama nädalaga. Võiks ju mõelda, et küllap on siin siis kvaliteedi-kvantiteedi vahe, kuid paraku pole. Pigem tehti siin selle nädalaga hulk paremaid töid, kui EKAs terve kuuga. Paneb ju mõtlema? Nii võib lõpuks isegi aru saada, miks on eesti arhitektidele vajalik viis aastat töökogemust. Ehk õpitakse koolis 2-4 korda vähem intensiivselt? Sellesse ma muidugi ei usu, sest ma ei saaks öelda, et ma TKTK-s ilgelt palju oleks kummi venitanud ning tööd poleks teinud. Kuid vemblaga muidugi koguaeg seljas ei elatud. Ehk on siis lihtsalt õppemeetod niivõrd vale, et pärast kooli lõpetamist on jalgratta leiutamine alles poole peal?
Nüüd võiksid igasugu konspiratsiooniteooriate austajad mõtteid hauduma hakata, et mis selle kõige taga TEGELIKULT on. Kelle kasu või munad siin mängus on.

Kirjutamine väsitab. Seda tahtsin veel öelda, et Valencia on tore linn. Mingismõttes kohe täitsa hea linn. Kompaktne. Mitte nagu Tallinn, mis valgub üha enam laiali. Valencias (u 800 tuhat?) elab veidi üle kahe korra rohkem inimesi, kui Tallinnas (ca 380 tuhat?). Kuid pindalalt üle kahe korra suurem küll pole. Kesklinnast äärelinna on jala alla tunni. See on alla kuue kilomeetri. 45-60 minutit paar korda nädalas õhtuti maha käia ei tee kellelegi liiga (või mõnele siiski). Samas ei tahaks end ette kujutada Tallinnas kesklinnast Viimsisse või Pääskülla jalutamas. Ikkagi umbes 10km minna. Linnas, mis on kaks korda väiksem. Ja härra ekslinnapea Jüri "geniaalne" Mõis tuli millalgi välja mõttega, et Tallinna mäed lammutada (eesotsas Lasnamäega) ning ehitada asemele toredaid väikseid Tiskreid jms toredaid kodukülasid. Kaua sa siis kesklinnast koju jalutaksid, härra ekslinnapea. Hea meel kohe, et EKSlinnapea. Kui nüüd seda linna pindala sügavamalt analüüsima hakata, jõuab igasuguste toredate seisukohtadeni, mis ole kõik nii mustvalged, kui linna populatsiooni näitav elanike arv (mis pole ka tegelikult mustvalge). Aga märksõnad võiks ära tuua - kommunikatsioonitrassid, teed, rohealad ja igasugused muud inimtegevuseks tarvilikud olevad infrastruktuurid.
Veel üks pointout Mõisa mõtete kohta - eestlased pidavat olema autorahvas. Tundub, et varsti olemegi. Kuid linnades tekitab autode hulk rohkem probleeme ja kitsendusi kui loob mugavusi. Kui mitte veel, siis peagi kindlasti. Sellepärast ongi olemas selline geniaalne asi nagu ühistransport. Ja rootslastel oli Stockholmis ka selline tore asi, nagu kesklinna maks (nagu on ka Londonis). Raha tõi see sisse poole aastaga oi-oi kui palju rohkem, kui Tallinna kesklinna tasuliselt parkimisalalt korjatud maksud. Täpseid numbreid ei mäleta, aga kes otsib see leiab. Mumeelest olid suhtarvud kuskil 20-30 miljonit SEKi ja 5 miljonit EEKi. Postimehes või Päevalehes need kindlasti täpselt kusagil olemas. Rootslased saavutasid kaks ühes - rohkem raha linnakassasse ja autode arvu vähenemise kesklinnas umbes veerandi võrra (sama ka Londonis). Tallinna kesklinna tasuline parkimisala toob ka mõne miljonivõrra vähem sisse, kui bussijänesed. Kah hea teada ;)

Täna sai käidud ka vehklemas. Esimest korda üle viie aasta. Polnud hullu midagi, hoopiski väga lõpus oli - kuid nüüd on päka all verivill. Paras siidikäpp ma ikka.